Kui mainin Eesti elektroonilist hääletamist, naeravad kaks meest – peaminister Benjamin Netanyahu häälekad toetajad – alustuseks mürinal. „Aga kust nad teavad, et sina hääletad? Ja kui su ID-kaart ära võetakse?” Päris kindlasti ei või öelda, aga kuigi mehed teadsid Balti riike hästi („Mul ongi vaja varsti Tallinna tulla” ja „Ma ajan Lätis puiduäri”), arvasid nad vist ikkagi, et tegin neile internetis hääletamisest rääkides imelikku nalja.
Paljud valijad tulid hääletama neljajalgse lemmikuga.

Tel Avivi kesklinna valimisjaoskonnas, kohalikus kultuurikeskuses, käib kuumusest hoolimata tihe sagimine veel teisipäeva keskpäeva paikugi. Kuna inimestele on antud vaba päev, tullakse hääletama koos laste, sõprade ja vaat et kõige rohkem koertega. Keskuse kõrval laiub neile mõeldud jalutuspark. Üks neljajalgsega valima tulnu kiidab, et Tel Avivis pidavatki olema kõige rohkem koeri inimese kohta. Jaoskonda ääristavad tagasihoidlikud parteisiltidega putkad, kus jagatakse vaid flaiereid ja kleepse. Ei mingit hinnalist valimisnänni!
Ka plakatite ja reklaami poolest on kesklinn tagasihoidlik. Seevastu Tel Avivi toovat kiirteed ääristavad mäekõrgused valimisplakatid ning üks nüüdsete valimiste suurimaid plakateid kujutavat seitsmekorruselise maja seinal kõrguva Netanyahu ja Trumpi võidukat käepigistust. Netanyahu vastased on aga pannud mööda linna sõitma auto, mis kannab ingliskeelset kirja „CRIME MINISTER” (kuriteominister).
Täidetud valimissedel näeb välja selline.

See võib olla kokkusattumus, aga kõik inimesed, kellelt ka väljaspool jaoskonda valimiste kohta pärin, jäävad kohe pikemalt rääkima. Ei mingit ükskõiksust. Olukord on ju tõesti põnev, sest selgub, kas tänavu juulis pikimat Iisraeli peaministri ametiaega tähistanud Benjamin „Bibi” Netanyahu jääb ametisse või kaotab viimasegi võimaluse teda pikalt ähvardanud korruptsiooniuurimisi blokeerida. Ta ise on lubanud, et kui seekord valitsust kokku panna ei suuda, ei hakka ta trikitama ja kolmandat korda valimisi välja kuulutama.
Alustan küsitlust kohe lennujaamas maandudes ja pärin ajakirjanikele vastu saadetud noormehelt, kas ta kavatseb valima minna. Ta vastab, et valiks Bibi, sest see oleks riigi stabiilsusele kõige parem. Aga kuna Netanyahu kuulub paremblokki, kus on osalisi parempoolsetest religooniparteidest kuni ultraortodoksideni välja, ei saavat noormees teda toetada, sest on gei. Ja räägib emotsionaalselt, kuidas usuhullud tahavad temasuguseid likvideerida ja ravile saata. Tema jutust jääb siiski mulje, et oma valimissedelile kirjutab ta ikka Likudi partei kandidaadi. „See jääb viimaseks korraks,” lubab ta.
Kampaaniat tohib teha ka valimispäeval. Paremalt paistab peaminister Netanyahu toetajate lett.

Mind lahkelt jaoskonda juhatanud nooremapoolne turvamees nendib, et tema valib Bibi, ja jälle kõlab sõna stabiilsus. „Muidugi oleks vaja uuendusi, aga mu emal on Tel Avivis palju ärisid ja talle on oluline, et praegune majanduslik olukord püsiks,” ütleb ta vabandaval toonil.

Jaoskonna juures valitseb hoopis teine hoiak ja inimeste huulilt kõlab enim Meretzi partei nimi. See on vasakpoolne, sotsiaaldemokraatlik partei, mida juhib endine ajakirjanik Nitzan Horowitz ja mis ühines veel nelja väikeerakonnaga valimisliiduks Demokraatia. Sellega liitus näiteks endise peaministri Ehud Baraki veel hiljuti asutatud Iisraeli Demokraatlik Partei, kes sooviski Netanyahule seekordsetel valimistel konkurentsi pakkuda. „Nad austavad inimõigusi ja -vabadusi,” hõikab mu küsimuse peale naine, kes juubeldades valimiskasti juurest lahkub.

Ajakirjaniku reisikulud kattis osaliselt Iisraeli välisministeerium.

Gantzi toetajad pelgavad usuäärmuslaste võimu

Meretzi partei nii-öelda parempoolne alternatiiv ja hulga tõenäolisemalt Netanyahule veidigi tasakaalu pakkuja või tema kukutaja tundub olevat Benny Gantz, endine sõjaväelane, Sinise ja Valge nimelise partei juht. „Inimesed hääletavad praegu pigem strateegiliselt ja isegi vasakpoolsed valivad Gantzi, et lihtsalt jõudude vahekorda muuta,” selgitab hääletama tulnud 40-aastane naine. Ta ütleb, et valiks Meretzi partei, aga kuna see hääl läheks suure tõenäosusega raisku, kaldub temagi Gantzi poole.

„Meil on tegelikult suur mure religioossete parteide võimukusega,” lisab naine. „Näiteks Avigdor Lieberman [endine kaitseminister, kes nõuab ultraortodokssetele sõjaväekohustuse määramist] on küll hullumeelne ja lausa paremäärmuslik, aga ta ei tee nendega koostööd. Tegelikult mõtlevad paljud õudusega, kas 50 aasta pärast on meil enam seda liberaalsust ja kas naised saavad kleidiga ringi käia, kui religiooniparteide võim suureneb.” Juba sellepärast on vaja Netanyahu välja vahetada, arvab Gantzi toetaja.