Esimesena Kuule astunud Armstrongi teatepulk jäi uut vastuvõtjat ootama
„Üks väike samm inimesele, kuid hiiglaslik hüpe inimkonnale” – ainuüksi ühest lausest 21. juulil 1969. aastal piisas, et Neil Armstrong surematuks saaks. Olles olnud esimene inimene, kes jala Kuul maha pani, jääb ta eeldatavasti inimeseks, kelle nime mäletatakse ka mitu aastatuhandet pärast meid. Kuigi ta lahkus südamelõikusest toibumata meie keskelt laupäeval Cincinnatis 82-aastasena, on tema mõju jääv.
20. sajandil nähti neid „esimesi” ridamisi. Vendadest Wrightidest, kes esimesena lennukiga lendasid, kuni Juri Gagarinini, kes esimesena Maa orbiidile jõudis. Charles Lindberghist, kes esimesena üksinda lennukiga Atlandi ületas, kuni Neil Armstrongini, kes esimesena Kuul jala maha pani. 43 aastat tagasi, kui Armstrong ja Buzz Aldrin Kuul esimesi samme astusid, jälgis suur osa maailmast seda telekanalite otsepildis.
21. sajandil tunduvad need saavutused juba kauge minevikuna, lennundus ja kosmosevallutus on praegu tõelises madalseisus. Järgmist suurt murrangut – inimese astumist Marsile – tuleb ikka veel oodata, vähemalt paarkümmend aastat.
Neil Armstrong sündis Ohios Wapakonetas 5. augustil 1930. aastal šoti ja saksa päritoluga vanemate peres. Esimest korda tegi ta lennukitega tutvust kaheaastasena Clevelandi õhuetendusel käies. Esimese lennu tegi Armstrong koos isaga kuueaastasena Ford Trimotori pardal ja viieteistaastaselt võttis juba ise esimesi lennutunde.
Oli vaid loogiline jätk, et 1949. aastal sai temast laevastiku lennuväe piloot, kes kaks aastat hiljem sai tuleristsed Korea sõjas. Üks lennuk, mida ta piloteeris, F9F Panther tulistati sõjas ka alla, aga Armstrong päästeti. Korea sõjas sai ta kolm medalit. Ja kui ta 1960. aastal laevastikust erru läks, oli tema aukraadiks leitnant.
Karjäär katselendurina
Pärast Korea sõda oli alanud Armstrongi karjäär katselendurina Edwardsi õhujõudude baasis, kosmoselendudeni jõudmine läks juba loogilist rada. Ta oli väljapaistev piloot. Esimese rakettlennukiga katsetas ta lendamist 1957. aastal, aga Bell X-1B nina purunes maandumisel.
Teine avarii juhtus 1962. aasta aprillis, kui ta oli X-15-ga käinud 63 kilomeetri kõrgusel. Laskumisel põrkas lennuk atmosfääris tagasi ja vaid läbi häda suudeti maanduda. Kolmas intsident oli sama aasta mais, kui Armstrong tegi hädamaandumise Nellise õhuväebaasis. Teda tagasi tooma saadetud lennukil purunes aga telik.
Ka kolmas lennuk, mis saadeti juba kahte pilooti ära tooma, libises üle maandumisraja. Seejärel otsustati, et ohutum on kolm pilooti maad pidi tagasi toimetada.
Kõigest sellest hoolimata värbas NASA Armstrongi septembris 1962 oma kosmoseprogrammi. Temast oli saanud juba elav legend. Kosmoses käis Armstrong kaks korda. USA kuues mehitatud reis tema juhitud kosmoselaevaga Gemini 8 kestis 1966. aasta märtsis kümme tundi. Tema kaaslaseks oli hilisem Kuul käija (ja esimene, kes seal 1971. aastal kuukulguriga kihutamist proovis) David Scott. Esimene mehitatud Kuu-lend 1969. aastal kestis aga pisut üle kaheksa päeva.
Kosmoselaev Apollo 11 startis Floridast 16. juulil 1969 kolmeliikmelise meeskonnaga. Saturn V rakett irdus niipea, kui nad olid Maa atmosfäärist väljunud. Seejärel kestis lend Kuuni kolm päeva, kuni Armstrong ja Aldrin maandumiskapslis Kuule laskusid, seal 21 ja pool tundi ringi liikusid ja siis uuesti lahkusid. Kolmas meeskonnakaaslane Michael Collins jälgis neid samal ajal Kuu orbiidile jäänud Apollo 11 juhtimismoodulis, mille pardal seejärel ka edukalt Maale tagasi tuldi.
Programm osutus kulukaks
Kõik kolm esindasid 1930. aastatel sündinud põlvkonda, kelle lendurisaavutused vajasid märksa kaugemale ulatuvaid tähiseid sõjaaegsete lendurite kõrvale. Kokku käis Kuul 12 ameeriklast, ükski teine riik pole ka nende saavutust suutnud korrata.
Nii nagu 1961. aastal esimese inimesena kosmoselennult elusalt naasnud Juri Gagarin ei jõudnud ära oodata järgmist verstaposti, hukkudes lennuõnnetuses aasta enne Armstrongi ja Aldrini Kuul käiku, ei jõudnud Armstrong nüüd ära oodata, millal inimesed uuesti Kuule lähevad. Järgmist teatepulga ülevõtjat mehitatud Kuu-lendude 40-aastaseks veninud pausi järel peab ikka veel ootama.
Armstrong võis ometigi rahulikult lahkuda, teades, et inimkond on Kuule naasmise plaani võtnud – osana võidujooksust Marsile. Viimase viie aasta jooksul on Kuule saadetud üks India, üks Hiina, üks USA ja kaks Jaapani uurimisaparaati. NASA plaanid Kuule kosmosejaama rajada jäävad praegu 2018. aastasse, venelaste ja hiinlaste kavad on seni rääkinud 2015. aastast, Euroopa Kosmoseagentuuri plaanid vahemikust 2015–2018. Jaapanlastel on plaanis saata oma kuukulgur sinna aastal 2017.
