Europarlamendi NSA jälgimise uurija: luure järelevalve on ideaalist kaugel
Kui Euroopa valitsused said Washingtoni luuramise peale pahaseks alles siis, kui USA rahvuslik julgeolekuagentuur (NSA) jäi vahele Angela Merkeli mobiiltelefoni häkkimisega, siis europarlament alustas kiiret uurimist juba pärast esimei Edward Snowdeni leketel põhinenud paljastusi.
Europarlamendi kodanikuvabaduste ja justiitsasjade komisjonis on NSA massijälgimise küsimuses korraldatud üle tosina pika kuulamispäeva. Kõigest sellest peab tuleva aasta alguseks kirjutama raporti Suurbritannia europarlamendi leiboristist liige Claude Moraes, kes rääkis Eesti Päevalehele uurimisest ja lekete laiemast mõjust.
Suve algusest on ajakirjanduses ilmunud järjest materjale USA ja muude riikide laialdaste jälgimisprogrammide kohta. Miks hakkas seda uurima
Euroopa Parlament?
Tegemist on kahe küsimusega. Esimeseks on Edward Snowdeni lekitatud info massilise EL-i kodanike jälgimise kohta. Teine ja rohkem meedia tähelepanu saanud on küsimus luuramisest nagu näiteks oli Angela Merkeli mobiili intsident. Meid huvitab tegelikkuses rohkem just massilise jälgimise külg.
Euroopa Parlamendi uurimist oli vaja, sest ühelt poolt esindame kõiki EL-i kodanikke. Aga teiselt poolt, alates Lissaboni lepingu jõustumisest on EL-il õigus USA valitsusega otse läbi rääkida näiteks terrorismivastasesse võitlusesse puutuvates küsimustes. Võite olla kuulnud näiteks Swift-lepingust (pangaandmete jagamise leping EL-i ja USA vahel – R. P.) või siis lennureisijate andmete edastamise lepingust.
Just sel põhjusel, et osad väidetavad rikkumised puutuvad nendesse lepingutesse, on uurimine põhjendatud. Oleme püüdnud asjaga seoses kuulata teisi vilepuhujaid ja käinud Washingtonis, et kuulata USA kongressi liikmeid. Külastasime ka Valget Maja ja intervjueerisime NSA juhti, kindral Keith Alexanderit.
Olete komisjoni ees kuulanud vilepuhujaid, eksperte ja USA esindajaid. Kuid näiteks Euroopa riikide luurejuhte, kes võiksid asjast üht-teist teada, mitte. Miks?
On arvatavasti teatavad piirid, kui paljud luurejuhid on valmis tunnistusi andma, ja see kehtib nii Euroopa Parlamendi kui ka USA kongressi kohta. Ja kui nad on nõus, siis tihtipeale soovivad nad seda teha kinnistel istungitel.
Oleme püüdnud sellest probleemist mööda saada näiteks sel viisil, et oleme kutsunud tunnistama endisi luuretöötajaid.
Näiteks käisid meil MI6 ja MI5 endised töötajad. Oleme kutsunud ka liikmesriikide parlamentide julgeolekuasutuste järelevalve komisjonide esimehi.
Näiteks kongressis korraldatakse selliste kuulamiste puhul kinniseid või salajasi komisjonide istungeid. Meie aga teeme oma tööd avalikult. Seega olid raskused ettearvatavad.
Suur osa probleemist puudutab USA massijälgimist. Kuid asjaga on seotud ka Euroopa riikide luureasutused, kas uurite siiski ka nende tegevust?
Me oleme tegelikult kulutanud rohkem aega Euroopa luureorganisatsioonide tegevuse uurimisele kui USA omale.
Juba algusest peale lubasime, et uurime oma koduõues toimuvat. Saime kohe aru, et meie enda Euroopa Liidu järelevalve on ideaalist kaugel.
Ma arvan, et toimub paradigma muutus. Uus tehnoloogia on kohtunud andmete kogumise, privaatsuse tagamise ja jälgimisega ning muutnud neid tundmatuseni. Demokraatia ja parlamentide järelevalve suutlikkus pole suutnud sellega sammu pidada.
Vaatame ka seda, mis toimub Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide järelevalvekomisjonides. Viimastel päevadel uurisime Rootsi ja Taani järelevalve komisjonide tööd. Enne seda Suurbritannia, Prantsusmaa ja Belgia omi.
Millised Euroopa riigid on teie intervjuude põhjal suurimad süüdlased?
Meie uurimise eesmärk pole selgitada välja, milline liikmesriik on suurem või siis väiksem jälgija, luuraja. Üks põhjus on selles, et me ei jõuaks kunagi päris tõeni. Luuretegevuse näol on tegemist demokraatia paradoksiga: tegevus on täielikult peidetud, kuid ometi nõuame järelevalvet.
Esindate ise europarlamendis Suurbritanniat, Londonit. Ühendkuningriigis on Snowdeni paljastused tekitanud valitsuse ja ajakirjanike vahel terava vastuseisu. Mõnd peaminister David Cameroni väljaütlemist on tõlgendatud pressivabaduse jaoks lausa ohtlikuna. Kuidas te seda näete?
Mainisin, et parim analoogia Snowdeni leketele on ehk nn Pentagoni paberite juhtum USA-s 1970-ndatel. USA toibus neist paljastustest aastaid.
Täna on meil paljastusi tohutul kombel, sest tehnoloogia on muutunud.
USA vaatevinklist on tegemist mõistagi mitteteretulnud juhtumiga. Kui midagi taolist juhtub, siis igaühel on erinev vaade asjale. Kuid on kaks võimalust asjale reageerimiseks. Üks võimalus oleks lihtsalt õudusega käsi laiutada, lekkeid kritiseerida ja mitte midagi teha. Teine võimalus on küsida, mida head võiks sellest juhtuda. Ja vaadata, kas on mingeid struktuurseid muudatusi, mida saame teha inimeste andmete kasutamise parandamiseks.
Pressivabadus on teine asi. Jah, lekete haldamise vallas on vastuokslikke vaateid. Minu jaoks, kuna esindan Londonit, kus olid terrorirünnakud, on kõige tähtsam, et ajakirjandus käiks selliste leketega ümber vastutustundlikult. Et inimeste elusid ohustav info jääks kinnikaetuks jne. Aga minu parima arusaamise järgi – ja ma olen kõigest kodanik siin – püüdis The Guardian kõigiti sedasi käituda. Ka europarlamendi uurimisel oli esimene tunnistaja Guardiani peatoimetaja, kes rõhutas, et infot ei pandud lihtsalt internetti välja, vaid avaldati ainult rangelt toimetatud materjale.
Interneti kestmine sõltub andmete kuritarvitamise lõpetamisest
Eesti Päevalehega vestelnud europarlamendi NSA massijälgimise uurimise raportöör Claude Moraes nentis, et andmete kuritarvitamise vastane võitlus on ka interneti terviklikkuse säilimise aspektist oluline. Näiteks Saksamaal on pärast NSA paljastusi kõlanud üleskutseid ehitada USA-st sõltumatu kohalik internet ja teenused. Hiina ja Venemaa on ammu unistanud internetti piiride ehitamisest.
„Ma olen väga mures interneti võimaliku kahjustada saamise pärast. Interneti ilu seisneb info vabas liikumises. Ma ei tahaks sugugi näha interneti sulgemist piiridel. Ja just seetõttu peame võitma andmete kuritarvitamise vastase lahingu. Kui andmeid kuritarvitatakse, peame leidma viisi ehitada selle vastu kontrollimehhanismid. Ma tean, et on olnud igasuguseid ettepanekuid Euroopa pilvedeks ja eks see debatt läheb edasi. Minu reaktsioon oleks siiski proovida interneti vabadust säilitada, tagades seda andmete liikumise kontrolli ja läbipaistvusega. Mõistagi on neid, kes tahaks minna teist teed. Ja kui juba minna seda teed, siis tekib juba hoopis halvemaid soove, näiteks eraldada internetist tükke. Näiteks Hiinal on juba oma Facebook. Aga ma ei taha näha sellist maailma. Tahan minna ükskõik kuhu maailmas, avada oma arvuti ja siseneda oma kogu maailma Facebooki. Ma tahan, et mu poeg saaks internetis pääseda juurde kogu maailmale,” rääkis Moraes.
