Mis on parteikongress?

Pärast Mao Zedongi – keda muu hulgas nimetati Suureks Tüürimeheks – surma 1976. aastal on Kommunistliku Partei kongressid toimunud 1977. aastast saadik iga viie aasta tagant. Neil tehakse teatavaks partei poliitilised suunad ja korraldatakse muudatused juhtkonnas.

Järgmisel nädalal Pekingis algavale kongressile sõidavad kohale enam kui 2200 delegaati üle Hiina. Igas provintsis ja autonoomses piirkonnas, nagu Tiibet ja Xinjiang, on toimunud kohalikud kongressid, kus on valitud saadikud Pekingisse. Paika olevat pandud reegel, mille järgi ei tohi delegaatidest mitte rohkem kui 68 protsenti olla ametis parteiaparaadis ja 32 protsenti peavad olema nn rohujuureparteilased. Hiina komparteis on 83 miljonit liiget, kellest 77 protsenti on mehed.

Kongress on pisiasjadeni lavastatud võimu ja ühtsuse ilmutamise etendus, enamik sisulist tööd tehakse aga ära kulisside taga ja ka enne kongressi. Pole teada, kui kaua seekordne kongress kestab, viimased kongressid on tavaliselt väldanud seitse päeva. Üldiselt pole selle aja jooksul kongressilt tulnud kuigi palju infot peale ava- ja lõppavalduste ning -kõnede.

Miks on seekordne kongress tähtis?

Praeguseks on saanud tavaks, et paaritu arvuga lõppeva aasta kongressidel tõstetakse partei juhtorganitesse mehed, kelle seast järgnevail aastail valitakse uued tippjuhid, kes paarisaasta kongressil ametisse kinnitatakse. Sellepärast on seekordne kongress eelmisest hoopis olulisem, sest toimub kord kümnendi jooksul ette võetav tippjuhtkonna vahetus. Kõikvõimsa poliitbüroo alalise komitee üheksast liikmest seitse tõenäoliselt lahkuvad. Nende hulgas on ka Hu Jintao, kes on ühtaegu nii parteijuht kui ka riigipea, ning valitsusjuht Wen Jiabao. Poliitbüroo 25 liikmest vahetatakse ilmselt välja 14.

Uus tippjuhtkond rivistub avalikkuse ette kongressi lõppedes. Vaatlejate üldise veendumuse järgi pannakse alalise komitee koosseis paika enne kongressi, mitte selle ajal. Juhtkonna tuumik, eelkõige president ja peaminister, jäävad eeldatavalt taas paika kümneks aastaks.

Kes on Hiina uued liidrid?

Asepresident Xi Jinping (59) saab kõigi eelduste kohaselt kongressi lõppedes Hu Jintao (69) asemel partei peasekretäriks ja millalgi järgmise aasta esimesel poolel riigi presidendiks. Xi on üks nn printsikestest ehk endiste kõrgete parteitegelaste järeltulijaist. Ta on jätnud endast nii poliitiliste kui ka majandusreformide pooldaja ja otsustavalt korruptsioonivastase tegelase mulje. Asepeaminister Li Keqiang (57), president Hu lähedane liitlane, peaks samuti kõigi eelduste kohaselt Wen Jiabao (70) asemel peaministriks saama.

Üsna kindel on, et alalise komitee koosseisu vähendatakse seniselt üheksalt liikmelt seitsmele, mis peaks lihtsustama otsuste langetamist. Ohtralt spekulatsioone on aga küsimuses, kes on komitee uued liikmed. Kui see lõpuks selgub, on analüütikuil tükk tegemist, et nuputada nende isikute põhjal Hiina tulevasi suundumusi.

Kuidas liidrid valitakse?

Teooria järgi valib parteikongress keskkomitee liikmed (200), kes omakorda valivad poliitbüroo (25) ja selle alalise komitee liikmed (sel aastal tõenäoliselt seitse). Alalises komitees ei ole veel kunagi olnud ühtegi naist, poliitbüroos on praegu vaid üks naine.

Kuid tegelik protsess on pigem ikka vastupidine ja valimine käib ülevalt alla. Kongress on tõesti vaid kummitempel kõrgemate parteilaste juba langetatud valikute kinnitamiseks. Mao Zedong ja Deng Xiaoping nimetasid ise oma järglased. Nüüdseks on aga analüütikute hinnangul sedavõrd võimsate juhtide aeg ammugi möödas ja uute liidrite valimine on muutunud intriige ja lehmakauplemist täis ettevõtmiseks, kus põrkuvad mitmete partei fraktsioonide ja huvigruppide soovid. Kuid kõik see käib suuremalt jaolt kulisside taga ja võimuvõitluse tegelikku ulatust saab oletada vaid üksikute avalikkuse ette jõudnud seikade järgi.

Näiteks on arvatud, et Hu Jintao favoriit järglaseks oli Li Keqiang, kuid võidukaks osutus Xi Jinping, kes tõenäoliselt rahuldas kõiki partei fraktsioone. Laias laastus jaguneb partei juhtkond kaheks: ühed on teinud karjääri kommunistliku noorsooühingu kaudu ja teiste tõusu taga on suuresti isa või vanaisa kunagine kõrge koht parteihierarhias – nn printsikesed. Hu ja Li on esimesest leerist, Xi aga teisest (tema isa oli asepeaminister, kes kultuuri­revolutsiooni ajal vangi pandi).

Mis saab erru läinud liidritest?

Vanad juhid on sageli säilitanud suure mõjuvõimu. Kui Jiang Zemin 2002. aastal parteijuhi ja veidi hiljem presidendi kohalt taandus, jäi ta paariks aastaks edasi olulise, Hiina armeed kontrolliva parteilise sõjaväe keskkomisjoni juhiks. On arvatud, et Hu Jintao võib käituda samamoodi.

Vanad juhid jätkavad sageli ka oluliste mõjutajatena parteisiseses poliitikas. Näiteks edendavad oma huvigruppe parteis nii Jiang kui ka tema kunagine rivaal Li Ruihuan, keda omakorda on peetud lähedaseks Hu Jintaole.

Hu on analüütikute hinnangul errumineku eel paigutanud mitmetele Hiina poliitsüsteemi olulistele kohtadele oma protežeesid, säilitamaks mõjuvõimu veel aastateks. Peaminister Weni positsioon on segasem. Samal ajal on Vanaisa Wenist, nagu teda kutsutakse, saanud üks Hiina kõige populaarsemaid liidreid.