Venemaa üks tuntumaid välispoliitikaeksperte, üldiselt väga liberaalsete vaadetega ajakirja Russia in Global Affairs peatoimetaja Fjodor Lukjanov:

Mitte midagi ei näita. Kinnitas vaid kõike seda, mis oli ennegi teada. See oli järjekordne episood pikas loos, mis pole üldse veel lõppenud. Selles, et see on poliitiline teema, selles pole mingit kahtlust. Lääne seisukoht on samuti teada – see on järsult negatiivne, aga seejuures ei ole need nii negatiivsed, et hakataks ette võtma mingeid meetmeid. Jah, avaldatakse rahulolematust, aga samal ajal on kõigil nii palju endi probleeme nii USA-s kui Euroopas, et praegu pole neil sellesse aega süüvida.

Vladimir Putini-Dmitri Medvedevi skaalal ei näita see otsus ka midagi. Need, kes loodavad siin näha mingit märki, et Putin on tugevam ja Medvedev nõrgem – võib olla see on tõesti kuidagi seotud, aga me ei tea kuidas. Selle aasta lõpuni on meie juhtide peamine ülesanne teha kõik nii, et mitte keegi ei saaks aru, mis tegelikult toimub. Selline maksimaalne suitsukate enne seda, kui võetakse vastu otsus, milline on tulevikus võimusüsteem Venemaal. Et kellelgi ei tekiks isegi aimu sellest, milline see süsteem välja võib näha. Hodorkovski otsus on selles kontekstis ka üks suitsukatte elemente. Kõik räägivad, et Putin tuleb tagasi, aga mulle tundub, et luuakse mingi täiesti uus võimuskonstruktsioon, milles Putin hakkab kindlasti olulist rolli mängima.

Venemaa üks tuntumaid politolooge, 2000-tel väga mõjukas ning Kremliga tihedalt seotuks peetud, kuid viimastel aastatel Kremlist kaugenenud Gleb Pavlovski:

Siin on mitu aspekti. Esiteks ei ole laial avalikkusel piisavalt informatsiooni sellest, milles Hodorkovskit üldse süüdistatakse. Seetõttu arvavad paljud, et teine protsess tema üle - see on justkui sama protsess, milles teda varem süüdistati. Teisest küljest on rahva seas olemas teatud konsensus küsimuses, kas Hodorkovski sooritas majanduskuritegusid või mitte. Kõige selle tõttu on ühiskonnas laialivalguv, mitte ühene reaktsioon tema suhtes. See aitab neid jõude, kes avaldavad survet kohtunikule. Neid jõude on nii administratsioonis kui ka ühiskonnas, muuhulgas ka suures äris, kus Hodorkovskil on endiselt palju vaenlasi.

Mulle tundub, et see otsus ei olnud adekvaatne, et see oli üleliia julm. Et see on sisuliselt korduskaristus sama asja eest, mis talle juba varem määrati, vähemalt mulle näib nii. Kohus oli erinevate huvigruppide ja meeleolude nii tugeva pressingu all, et raske on seda nimetada sõltumatuks otsuseks.

Poliitiline tähendus selles otsuses muidugi on, kuid tänasel päeval on raske öelda, milles see seisneb... Võib-olla selles, et meie õigussüsteemi olukord on niivõrd kõvasti segunenud, segamini administratiiv-poliitilise süsteemiga, et väga tõsine puhastus on lausa vältimatu - on vältimatu jäik võimude eraldamine, mida praegu pole. See oleks ülesanne kogu poliitilisele klassile ning president Medvedevile, kes tahab olla nende liider.

Skaalal Putin-Medvedev ma ei usu, et see otsus oleks alus hindamaks nende erimeelsuste taset. Kindlasti erimeelsusi on, aga Hodorkovski otsus on selleks liiga ebaselge teema, et selle põhjal otsustada.


Uudisteagentuuri Regnum (mille suhtumist Baltimaadesse on Eestis harjutud pidama vaenulikuks ja mis väidetavalt teatas 25. oktoobril 2003. aastal kõige esimesena Hodorkovski arreteerimisest Novosibirski lennujaamas) üks loojatest ja praegune peatoimetaja, kes töötas 2005-2007 kõrgel kohal Kremlis, Modest Kolerov:

Te kõigepealt öelge mulle, kas teie ajaleht on valmis esitama seisukohta, mis erineb teie riigi ametlikust seisukohast? (Ütlen, et EPLi sisu ei sõltu kuidagi Paeti või Ansipi arvamusest - J.P.)

Ma ei usu sellesse. Ma olen korduvalt näinud seda, et Eesti meedia tsenseerib minu sõnu. Aga olgu, ma vastan teile.

Eesti seisukohast, kui teie poliitilised tegelased kõige erinevatest spektritest alates Ansipist lõpetades Savisaarega ja erinevad ametkonnad alates välisministeeriumist lõpetades kapoga analüüsivad poliitilisest seisukohast majanduslikku olukorda Venemaal, ja Venemaa transiiti läbi Eesti, siis ei tohiks see kohtuotsus olla üllatav. Eesti näitab Venemaa jaoks eredalt seda, kuidas saab politiseerida ükskõik millist majanduslikku või kriminaalset probleemi.

Otsus Hodorkovski üle võib näida liiga range kättemaksuna, see kutsub Venemaal esile erinevaid seisukohti, kuid ei saa eitada, et see otsus on protsessuaalselt korrektselt vastu võetud. Peale selle ei saa eitada seda, et otsust kommenteerisid riigi kaks juhtisikut. (Peab silmas Medvedevit ja Putinit - J.P.) Mõlemad, küll erinevate sõnadega, ütlesid välja, et peamine on see, millised on tõendid selles asjas. Kui Läänes, või Eestis, tahab keegi argumenteerida mingit muud tõendite hulka, siis ta peab need esitama.

1990. aastatel ma töötasin panganduslik-oligarhilistes struktuurides. Mul, kui 1990. aastate asjadega kursis oleval inimesel, ei ole mingeid kahtlusi, et süüdistuse majanduslik põhjendatus on ilmne. Täpselt samamoodi on see ilmne nendele isikutele Eestis, kes andsid Eesti kodakondsuse Venemaa kunagise teedeministri Aksjonenko pojale. Ei ole vaja teha endast neitsit ega mängida lolli. Eesti poleks mitte kuidagi saanud olla 1990. aastate algul endise NSV Liidu alal suurim musta metalli eksportöör, kui Eestis oleks järgitud kõiki seadusi.

Mis puudutab otsuse poliitilist mõju, siis Venemaa liberaalsel opositsioonil olid ootused, et Medvedev võtab mingi erilise positsiooni Hodorkovski suhtes. Sellest räägib ka Medvedevi abi Dvorkovitši avaldus novembri lõpust, et president loodab õiglasele otsusele. Ma ei saa päris hästi aru, et mida tähendab kohtu õiglane otsus? Kohtu otsus peab olema seaduslik! Õiglus on moraalne kategooria, mitte juriidiline mõiste. Ühesõnaga – Medvedevi ja Putini vastandamine ei läinud läbi. Medvedev ise ütles intervjuus kolme telekanali juhile, et kogu asi on tõendites. Ja kõik.

Mis puudutab selle protsessi poliitilist allteksti, siis loomulikult, ilma mingi kahtluseta, et kui Hodorkovski poleks pretendeerinud poliitilisele võimule, kui ta poleks üritanud ameeriklastele müües muuta Venemaa suurimat naftakompaniid Jukost eksterritoriaalseks – seda protsessi poleks olnud. Loomulikult oli riigi huvi tekkimine Hodorkovski äri puhtuse kohta põhjustatud tema kõrgendatud poliitilistest aktiivsusest, mis ähvardas riigivõimu põhimõtteid ning ka riigi suveräänsust.