Islamijalgpallis jõhkrust ega ropendamist ei näe
„Kohtuniku otsused põhinevad meie mängudes enamasti muidugi jalgpallireeglitel, aga need pole meie jaoks dogmad,” räägib mitteametliku Salafi liiga (salafism on ülikonservatiivne islamiliikumine – toim) ideeline juht Ahmad Magomedkamilov. „Kui kohtunik otsustab, et mingis mänguolukorras on õiglasem teha vastupidine otsus jalgpallireeglitele, siis see on nii! Meile on tähtis, et otsus oleks võimalikult õiglane.”
Näiteks kui väljakumängija tõrjub väravasse lendavat palli käega, siis rahvusvaheliste jalgpallireeglite järgi saab see mängija punase kaardi ja tema võistkonna väravasse määratakse penalti. Salafiitide liigas arvatakse, et selline otsus lausa kutsub reeglit rikkuma, sest penalti määramine ei pruugi tähendada veel ju väravat. Seetõttu loetakse nende liigas juhtum automaatselt väravaks ja sellega kaob mängijal Ahmadi meelest üldse motiiv käega mängida.
Kui mängija teeb vastasele vea, siis peab ta seda ise kohe tunnistama. Seega kaob mõte simuleerida ehk petta, toob Ahmad veel näite. „Lõpuks võidab ju nagunii see, keda Allah tahab,” lausub ta. Habetunud Ahmadi loodud sari, kus kolmes liigas mängib 18 meeskonda (Dagestanis naised jalgpalli üldiselt ei mängi), on omapärane veel poliitiliselt.
Salafiite ehk teise nimega vahhabiite kiusati Dagestanis palju aastaid taga. Tegemist on islamiliikumisega, mis kutsub üles järgima „puhast islamit” ja elama islamiseaduste ehk šariaadi järgi. Peamiselt just selle ideoloogia esindajad osalevad Põhja-Kaukaasias relvastatud võitluses võimude vastu ja varjuvad mägedes. Enamik salafiite elab rahulikult, aga ka neid jälitati varem vaadete pärast, sest võimude meelest kasvatasid nad järelkasvu metsavendadele.
Mäng aitab ideid levitada
Nüüd on rahumeelsed salafiidid Dagestanis sisuliselt amnesteeritud ja tegelevad aktiivselt oma ideede levitamisega. Üks selliseid võimalusi on ka Salafi liiga. „Jalgpalli kaudu meie väärtuste levitamine – see on meie eesmärk,” ei varja Ahmad Magomedkamilov.
Erinevus tavalise tänavajalgpalliga on silmaga naha. Kõigepealt väga ebaharilik mänguaeg. Turniirid toimuvad igal laupäeval ja pühapäeval algusega kell seitse hommikul.
Teiseks ei kosta mängu ajal mingit ropendamist, mis muidu on nii lahutamatu osa tavalisest vutimängust Venemaal. Ei mingit toorutsemist. Mängimise alus on üksteise austamine.
„Ei ole ju võimalik, et keegi kunagi isegi tahtmatult ei ropenda!” ei taha ma uskuda. „Muidugi, üks-kaks korda võib seda kogemata alguses juhtuda, siis me hoiatame mängijat, aga pärast kolmandat korda saadame võistkonnast minema, sest on näha, et ta ei taha muutuda,” seletab Ahmed. Tõepoolest, ühel pühapäevahommikul jälgin kaks tundi salafiitlikku jalgpalli – ja ei ühtegi vandesõna vastase või tema ema kohta.
Kõik mängijad tulevad ja lahkuvad ainult koos. „Kollektiiv ja distsipliin eelkõige,” ütleb Ahmad. Ta paistab üldse olevat väga põhimõttekindel ja karm mees. „Jalgpallis võib vahel reegleid rikkuda, see on arusaadav, sest see on ikkagi mäng, kus möllavad emotsioonid,” räägib varem seitse aastat Dagestani siseministeeriumis töötanud Ahmad oma vaadetest elule. „Kui aga päriselus, kus inimene peab käituma ratsionaalselt, teeb ta midagi meelega valesti, siis seda ei saa andestada.”
Lehed kirjutavad vabalt šariaadist
•• Kui mujal Põhja-Kaukaasias jälitatakse šariaadikohut propageerivaid vahhabiite ehk salafiite armutult, siis Dagestanis on neil üsna vabad käed.
•• Šariaadi üle arutletakse Dagestani pealinnas Mahhatškalas avalikult suuremate ajalehtede veergudel. Kolm aastat tagasi oleks selline asi võimatu olnud. Ajaleht oleks pandud päevapealt kinni ja omanik vangi. Nüüd aga ilmutavad Dagestani tuntumad nädalalehed Tšernovik ja Novoje Delo iga nädal paar selleteemalist artiklit. Jutuajamistes noorte dagestanlastega on šariaadi teema samuti populaarne, varem nad sellest avalikult rääkida ei tahtnud.
•• Rahumeelsemate vahhabismi ideede kiiret levimist tunnistasid ka kõik Dagestani eksperdid, kellega Eesti Päevaleht nädala jooksul vestles.
•• Vahhabiitide mošeesse Mahhatškala kesklinnas koguneb igale palvusele vähemalt paar-kolmsada meest, rohkem kui enamikku linna mošeedest.
