Oli september 1992, kui ma käisin siin viimati koos Peeter Luksepaga, kes tundis linna. Läksime ühele kampaaniaüritusele, kus Lennart Meri parasjagu kõnet pidas, ja see meenutas mulle paljuski tavapäraseid lääne kampaaniaid. See toimus ühes väikeses keskuses ja rahvas võttis Meri väga hästi vastu. Olin teda ka varem kohanud, sest olin sellel tseremoonial, kui Island tunnustas 1991. aasta augustis kolme Balti riigi iseseisvust. Kuid see oli meeldejääv sündmus ja Pärnusse naasmine 20 aastat hiljem on hämmastav, tõeline kontrast.