Itaalia valimiste tulemus kujuneb pea ennustamatuks
Hoolimata sellest, kes võidab eeloleval pühapäeval ja esmaspäeval toimuvad parlamendivalimised, jätkub tõenäoliselt Itaalia pikk – kaugelt pikem kui viimased neli-viis aastat – majanduslik allakäik. Enamik vaatlejaid kahtleb järgmise valitsuse reformivõimes ja mõni selle kokkusaamises üldse.
1999. aastast ehk euro sünnist saadik pole Itaalias majanduskasvu peaaegu olnudki. 2007. aastast on aga langus olnud kiirem kui mujal Euroopas, Kreeka välja arvatud, ja ulatus eelmisel aastal 2,2%-ni. SKT elaniku kohta reaalhindades on tänavu väiksem kui 14 aasta eest ja sellegi näitajaga on Itaalia euroala põhjas, sedapuhku koos Portugaliga. Nii et probleemid on ammused ja sügavalt juurdunud. Nende lahendamiseks on vaja valitsust, mis oleks ühtne ning millel oleks tugev enamus ja reformitahe. Paraku seda ei paista.
Tasavägine rebimine
Viimaste populaarsusküsitluste tulemuste järgi ei saavuta ükski valimisliit tugevat ülekaalu, isegi arvestades valimissüsteemi boonust – et võitja saab automaatselt juurde nii palju lisakohti, kui on vaja 55%-se enamuse saavutamiseks.
Viie eri küsitluse põhjal arvestatud keskmised toetusprotsendid on järgmised. Vasaktsentristlik valimisliit eesotsas Demokraatliku Partei ja selle juhi Pier Luigi Bersaniga juhib 35%-ga. Paremtsentristlik liit eesotsas Vabadusrahva Partei ja selle juhi Silvio Berlusconiga on kerkinud üsnagi kannule, 29%-ni. Igasuguse valitseva ladviku ja selle poliitika vastu protestiv Viie Tähe Liikumine eesotsas Beppe Grilloga võib saada koguni 16% hääli. Praeguse peaministri kohusetäitja Mario Monti ümber koondunud tsentrikoalitsioon saab arvestada vaevalt 14%-se toetusega.
