Ivari Padar: mis Galileo, andke asfalti!
Euroopa Parlament on euroliidu finantsraamistiku ehk aastateks 2014–2020 mõeldud ühise eelarve kallal töötanud juba enam kui aasta. Kõige laiemalt võttes peab eelarve olema vahend 2020. aastaks seatud liidu üldiste eesmärkide saavutamiseks, milleks on teadus- ja arendustegevuse toel uute töökohtadeni ning rikkama ja õnnelikuma Euroopani jõudmine.
Põhieesmärgini, targa majanduseni jõudmiseks on algatatud ka rida konkreetseid suurprojekte, näiteks uute energialiikidega tegelev rahvusvaheline energialahendusprojekt ITER, ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire GMES, Galileo satelliitnavigatsioonisüsteem jne.
Loomulikult ei tohi selle kõrval unustada ühiseid, seega piiriüleseid transpordi- ja energiaprojekte (meile tuntuim ja olulisim on muidugi Rail Baltic), liikmesriikide vahelise majandusliku ebavõrdsuse tasandamist, ausaid ühisturu käsitlusi, põllumajandust, keskkonnahoidu ja paljusid muid teemasid.
Ühisosa ohverdamine
Raha on aga liikmesriikidel teadupärast vähe ja netomaksjad survestavad üha väiksemale ühisele eelarvele. Kust siis kärpida? Liikmesriigid on üldiselt kõik seda meelt, et kärped ei tohiks riivata kellegi riigisiseseid huvisid, näiteks teedeehitust, põllumajandust, ühtekuuluvuspoliitikat.
Nii loobutaksegi kergekäeliselt pigem üleeuroopaliste eesmärkide rahastamisest, mida on kodusele valijale märksa raskem seletada. Ühelt poolt ju mõistetav – mis ITER, mis Galileo, andke asfalti!
Senised arengusuunad on esile kutsunud Euroopa
Parlamendi pigem ettevaatliku ja manitseva hoiaku. Teisisõnu – mõeldamatu on ehitada ühtset tugevat Euroopat, kui liikmesriigid hoiavad eelarveläbirääkimistel küüsi ainult enda poole ja on valmis loobuma tõeliselt vajalikest ühisprojektidest.
Äsja eelarvekokkulepete asjus luhtunud Euroopa Ülemkogu näitas ilmekalt, et europarlamendi kartustel on alust ja pigem ohverdatakse siin ühisosa kui isiklikud ambitsioonid. Ülemkogu presidendi Herman Van Rompuy kohendatud eelarvekavas on suurendatud ühtekuuluvus- ja põllumajandusrahakotte. Eesti jaoks on see ühelt poolt igati tervitatav. Teisalt aga on kärbitud nii nimetatud suurprojektide summat kui ka vähendatud transporditaristu investeeringuid.
Risk seisneb selles, et kui läbirääkimiste lõpuks pakubki Euroopa Nõukogu välja variandi jagada ühisraha liikmesriikidele laiali ja ühisettevõtmisi ei toetata, on teistega võrdset sõnaõigust omav europarlament eelarveperspektiivi heakskiitmise vastu. Arutelude mustem variant tähendaks Eestile kindlasti väiksemaid põllumajanduse otsetoetusi, rääkimata üleüldisest teadmatusest tuleviku ees. Tegelikult ei soovi asjade niisugust arengut ka europarlamendi enamus ja ilmselgelt otsitakse kompromissi.
Sõltumata sellest, et läbirääkimiste lõpptulemus pole selge, saab juba nüüd prognoosida, et uus eelarveperiood on Eesti jaoks eelkõige positiivsete võimaluste aeg. Meie väljavaated on küllalt soodsad ja ka kokkuhoidlikuma ühiseelarve puhul on meil võimalik kasutada euroliidu vahendeid jätkuvalt rohkelt: iga meie enda ühiskassasse makstud euro eest on meil võimalik kasutada kolm-neli eurot.
Eks olulisimaks saa ju see, kas Eesti suudab uut eelarvet rakendada nii, et see oleks meile pigem õnge, mitte kala eest.
