Selline nägi välja Longyearbyen vastaskaldalt vaadatuna. (Foto: Rein Sikk)

Sõuan Eesti polaarkangelase Timo Palo kajakis arktilisel merel. Külma neli-viis kraadi. Kaldani paar kilomeetrit. Hirm on.

Reisikaaslase Audun Tholfseni silmad säravad, habe lustlikult õieli. Ta näeb välja, nagu üks vintske teravmäelane välja nägema peab. Karvane ja kampsunis, absoluutselt tähelepandamatu, kui võrrelda näiteks Longyearbyenis maailma põhjapoolseimal õllefestivalil kilkavate Oslo turistidega. Aga Audunis on sisu. Just see mees tuli koos Timo Paloga põhjapooluselt suuskade ja kajakiga Teravmägedele, tegi polaarajalugu, läbides sel kombel poolteist tuhat kilomeetrit.

Kajakid sõiduvalmis

Kajakke on maal kerge kanda. Need pole küll hülgenahast ja luudest nagu kajaki leiutajatel Gröönimaa inuitidel, vaid plastist. Aga valmistatud Eestis, Tahe Marine tehases. Mulle saab Timo oma.

Audun näitab sõiduvahendi purunenud nina, mis metalli ja kummiga kokku lapitud. „Kui see meie põhjapooluse retke alguses katki läks, olime hirmunud. Pool päeva parandamiseks!” Audun räägib oma polaarretkest kiretul hääletoonil, nagu kirjeldaks eilset poekäiku. Lisab: kui aukliku kajaki lappimine poleks õnnestunud, tulnuks jääväljalt koju saamiseks välja kutsuda päästjad. Ülejäänud elu kulunuks arve tasumiseks.

Audun kupatab mu kajakki. See väriseb, vajub vaat et allapoole veepiiri. Paha ja õõtsuv on. Sama hull tunne kui Bacchusega liigse sõbrustamise järgsel hommikul. Audun õõtsutab kajakki: vaata, tegelikult ümber ei lähe. Olen kajaki külge kinnitatud nii, et mees ja paat oleksid tervik. Kinnitamiseks on torbikukujuline riietusese, mis kummiga kajaki külge käib, moodustades mu ümber veekindla koja.

Audun lükkab mu jäises tuules lahele õõtsuma. Mu taguots on allpool veepiiri, mis jääb nii naba kohale. Tõmban aeruga, kajak kaldub hirmuäratavalt. Laine loksutab, millegipärast meenub: ju oli Estonia huku ajal vesi sama külm.

Aerutõmbed. Vaata imet, pähklikoor kannabki. Liigub lihtsalt, pole vaja nii palju energiat kulutada kui sõudepaadis. Tõmme, teine. Möödume otse hiigelsuure söelaeva külje alt, laev kõrgub pilvelõhkujana me üle. Ankur täidab poole laotusest.

Korraldab võimatut

Audun on firmas Pole Position Spitsbergen logistik. Korraldab kõikvõimalikku võimatut. Kui grupp telemehi soovib sõita maailma lõppu, sellest filmi teha, jäävad asjad Auduni korraldada. Kajakid, lumesaanid, suusad, toit, turvalisus, püssid, tuhat pisiasja. Tema logistiline mõtlemine oli abiks ka põhjapooluselt tagasipöördumisel. Mõndagi kohta olid aasta varem heidetud punaseks võõbatud tugevad puukastid toiduga. Praegu on üks neist Auduni tööpaigas, jääkaru küünejäljed peal. Aga lahti elukas seda ei saanud!

Solps! ja tõmme. Kui oleme kilomeetri jagu mööda rannaäärt sõitnud, pole Audun mind millegipärast ikka veel maha kandnud, pigem utsitab takka. Tuleb välja küll, kui ei unusta, et siin on kuningaks meri ja kajak, sina vaid pisike abimootor selle juures. Nagu korra tungib isasus verre ja otsustad ühe eriti vägeva aerutõmbe teha, lööb kogu krempel värisema ja kõikuma, tuletades meelde: tark ei torma. Siis küsib Audun justkui muuhulgas, kas keerame kajakininad teise kalda suunas. Sinna, mis hädavaevalt veepiiril paistab. Solps! ja tõmme.

Timo ja Audun kohtusid Prantsuse kuunari Tara pardal 2007. aastal. Võtsid osa triivist üle Põhja-Jäämere. Samal ajal plaanis Timo Gröönimaa ületamist suuskadel ja otsis reisikaaslast. Nad klappisid hästi, ka kirg oli üks – Arktika. Timo kutsus Auduni kaasa, Audun pidas plaani ja nõustus seejärel, kui Timo oli teinud viiteid norralaste kuulsusrikkale polaarajaloole. Retk põhjapooluselt, jäätunud ilma südamest maale tagasi oli loogiline jätk.

„Palju me läbi sõitsime?” küsin Audunilt teisel kaldal, kui viimaks tunnen jalge all kindlat maad. „Ah nii viie kilomeetri ringis,” tuleb vastus. Tuul tõuseb ja Longyearbyeni majakesed, mille juurde peame tagasi jõudma, paistavad üle mere küünemusta suurustena.

Arktika-kirg

Audun lükkab mu taas merele. Lisab: nii suuri laineid kui praegu nägime pooluseretke ajal vaid korra, kui oli vaja läbida kahekümnekilomeetrine lahvandus.

Oi, kuidas õõtsutab! Aga korraga tunnen end lainete meelevallas õõtsudes kindlamalt kui varem väikese virvendusega veel, sest saan aru enese tühisusest. Meri teeb oma tööd, minu ainus võimalus on veidi aerudega kaasa aidata, mitte rapsida – energiat säästa.

Mere keskel tuleb kriis. Aerutad, kallas ei ligine. Küll aga kostavad sealt lakkamatud tuletõrje- ja kiirabiautode sireenid, käimas on päästeõppus. Morjendav helitaust. Sulps! ja tõmme. Ei ligine, raisk. Audun liugleb kõrval üle mere kui noor jumal, habe õieli, silmad kauguses, vaevu aerudega vett puudutades.

Et mitte kustuda, loen tõmbeid. Sajani. Ikka pole ligemal. Teine sada. Kas jõuan?

Hiljem, kui olen viimaks kaldal, uurin Audunilt, mis ta oleks teinud, kui ma oleks kajaki mere keskel ümber ajanud. Audun on kõik läbi mõelnud. Selgitab: sinu endaga poleks midagi juhtunud, olid veekindlas kostüümis, päästevestiga. Oleksin su oma kajaki külge haakinud ja püüdnud sinu kajakki veest tühjaks saada. Kui see ei oleks õnnestunud, oleksin pääste välja kutsunud. Nojah, eks pärast oleks sul pikka aega väga külm olnud, aga muud ei miskit.

Nüüd mõistan, mida Audun ja Timo pidid tegelikult oma pooluseretkel kogema. Tunnen end ka tegijana, pisitillukesena. Hüljes vaatas merest mu rassimist pealt, küsige temalt järele, kui ei usu.

Rein Siku reisi Teravmägedele rahastas Norra kuninglik suursaatkond Tallinnas.
MõtteteraKogu tõde Arktikast

Jõud ei lõpe, vaim on nõder. Lained loksutavad mind aina enam, kallas ei ligine. Sajani lugemine ka ei aita. Tülpimus. Siis tuleb arusaamine. Ma ei peagi superman olema, ugrimugri kangelasena näima. Lihtsalt olen, sõuan, tunnen tajust rõõmu. Ei rabele. Jätan end suuremate jõudude meelevalda. Ja lõpuks saan, mida tahan, olengi kaldal.

See kehtib Arktikas, see kehtib Põhjalas, Eestist rääkimata. Kohale jõuad, kui kiirustad kiirustamata. Võidad, kui võitled võitlemata. Lihtsalt oled tibatillukesena, kesk looduse jõudu.