Karud hirmutavad ja toidavad maailma põhjapoolseimat linna

Kui õhku tulistamisest pole kasu, siis tapa, õpetab plakat Svalbardis. Õpetajad, püssid õlal, valvavad kooli õues mängivaid õppureid. Kaks ja pool tuhat inimest ja kolm tuhat jääkaru on Arktika argipäev.

Naks, ragiseb relvakapi uks ja maailma põhjapoolseimas linnas asuva maailma põhjapoolseima kooli direktoril on vintpüss pihus. Frode Sømme pole relvafanaatik, vaid mees, kes mõistab: koolidirektorina on ta kohus õpilasi kaitsta. Ta näitab kabineti akna taga asuva mäe poole. Kaht seal kunagi uidanud naist ründas jääkaru, üks hüppas järsakusse, teise surmas kiskja. Jääkarusid on nähtud luusimas kooli mänguväljakute ümbruses. Eriti talvel. Aasta eest lõppes ühe surnu ja nelja vigastatuga Briti teismeliste ekskursioon loodusesse, sest eirati turvanõudeid. Nii ongi õpetajad läbinud relvakursuse ja valvavad õues mängivaid koolilapsi polaaröö ajal, püssid õlal.

Tulista surnuks

Teravmägede haldusüksuses Svalbardis kehtivad lihtsad, karmid reeglid. Kui jääkaru näed, ära teda provotseeri. Kui ta ligineb, tulista hirmutamiseks õhku. Kui sellest kasu pole, siis tulista ta surnuks! Nii õpetab ka plakat Svalbardi muuseumi seinal. Aga brošüüris on täpselt kirjas õpetused, kuhu tulistada, et karu kindlasti tappa, sest muidu tapab karu sinu. Lasust pähe pole ülitugeva kolbaga kiskja puhul kasu. Vasak rinnaalune ja süda on kõige haavatavamad, seisab kirjas. Aga kui peaks selguma, et haruldane ja looduskaitsealune jääkaru surmati hädakaitse piire ületades, ootab laskjat pikk uurimine koos võimaliku trahviga, mida Eesti palkade juures peaksid tasuma ka järeltulevad põlved.

Püss ja lapsevankeri

„Loomulikult on mul püss,” kostab õbluke daam, Svalbardi pealinna Longyearbyeni linnapea Christin Kristoffersen. Vastuses küsimusele on pisihämmastus, nagu temalt oleks uuritud, kas daami ridikülis huulepulka leidub. Neljandat aastat Longyearbyenis elav, esimest aastat linnapeana tegutsev Kristoffersen teab Arktika reaalsust. Seni on ta karusid näinud vaid laevaretkedel, aga alati linnast välja minnes peab kohtumiseks valmis olema. Kohalik kuulsaim foto, mis paljusid brošüüre ehib, kujutab püssiga ema lapsevankrit lükkamas.

Nooruke Sofia Mercadal, kes töötab Longyearbyeni infopunktis, puutub jääkarudega iga päev kokku. Küsimuste kaudu. Harva satub ta juurde infohuvilist turisti, kes jääkarude kohta ei küsiks. „Kõik kardavad jääkarusid, aga tahavad neid kindlasti ka näha,” räägib Mercadal, kes tuli Bergenist Svalbardi tööle vaid kuuks, aga armus Arktikasse, otsustas jääda aastaks. Ta on üks vähemusse jäävatest kohalikest, kellel oma püssi pole ja ka relvakursus on läbimata, aga seegi tuleb tal ette võtta, kui ta tahab omapäi linnast väljuda.

Jääkaru-uputus väikelinnas

„Turistid küsivad, kus on park, kus jääkarusid hoiame. Tahavad kohe relva rentida, et linnast välja matkama minna,” räägib Mercadal. Ta jutust koorub kohalik suurim dilemma. Ühelt poolt on jääkarud ohtlik ja samal ajal ka ohustatud reaalsus, teisalt aga toidavad nende ümber käivad tõsilood ja müüdid kohalikku turismitööstust, majanduse üht alustala. Turiste käib Svalbardis aastas 85 000 ringis. Kõiki jääkatutopiseid ja pilte on pisikeses Longyearbyenis võimatu kokku lugeda.

„Lumi tuli tänavu liiga hilja,” ütleb Norra polaarinstituudi direktor Kim Holmen hoolimata sellest, et on alles septembri lõpp. Aastakümneid kliimamuutusi uurinuna teab ta: kui inimkond käitumismudeleid ei muuda, muutub Põhja-Jäämeri aina jäävabamaks ning jääkarud kaovad, et mitte öelda, upuvad. „Kui inimene peab siin jääkaru tõrjumiseks püssi võtma, võib kindel olla, et ta ise on midagi valesti teinud, sest jääkaru on siine põlisasukas, peremees,” sõnab loodusega sina peal olev mees, kesk saarestikku, millest 65% moodustavad looduskaitsealad.

Rein Siku reisi Svalbardi rahastab Norra Kuninglik Suursaatkond Tallinnas.

SaarestikKas Teravmäed või Svalbard?

Teravmäed on Norra halduses olev saarestik, pindalalt umbes Leedu-suurune – 62 000 ruutkilomeetrit. Halduspiirkonnana kannab saaretstik nime Svalbard. Kokku 2500 elanikku, neist veidi õle 2000 elab pealinnas Longyearbyenis. Asustustiheduseks 0,03 inimest ruutkilomeetrile. Eestist on sinna umbes 2200 kilomeetrit, põhjapooluseni jääb 800 ringis. Longyearbyenis on peaaegu kõik maailma põhjapoolseim – nüüdisaegne linnake, kirik, kool, luksuslik hotell koos saunaga jne. Polaaröö kestab novembrist veebruarini. 8. märtsil tõuseb päike üle silmapiiri, koos kohaliku valgusepeoga.