Kuigi Nazarbajev on seni avalikult keeldunud kummastki „aust”, ei jää tal parlamendi ühehäälse otsuse järel muud üle kui need heaks kiita või saata parlamendi otsus omakorda rahvahääletusele.

Arvestades Kasahstani olusid, on selge, et parlament ei saa tegutseda ilma presidendi heakskiiduta, ütles Kesk-Aasia ekspert Moskvas politoloog Sergei Mihhejev. Samal arvamusel on Kasahstani suurima linna Almatõ poliitiliste lahenduste instituudi konsultant Aleksandr Knjazev, kelle sõnul toetab Nazarbajevi jätkamist presidendina uuringutulemuste järgi 80 protsenti Kasahstani elanikest.

Rahvas nõuab

Põhiseaduse muutmiseks koguti ühe kuuga Kasahstanis üle viie miljoni toetusallkirja, kusjuures selles suuruselt maailma üheksandas riigis elab üldse 16,5 miljonit inimest.

„Referendumit meie riigi esimese presidendi volituste pikendamiseks tahtis rahvas, kes on meie riigis kõrgeim võimukandja, ning meie, parlament kui seadusandlik organ, peame kindlustama selle tahte seadusliku täitmise,” kinnitas Nazarbajevi võimu põlistamise demokraatlikkust parlamendiliige Erlan Nigmatulin.

Nazarbajev on kõige kauem võimul püsinud riigijuht endise NSV Liidu vabariikide juhtide seas. Usbekistani president Islam Karimov on võimul olnud üks päev vähem. Mõlemad tulid võimule 1989. aasta juunis, kui NSV Liidu juht Mihhail Gorbatšov määras nad oma vabariikide kommunistliku partei esimesteks sekretärideks. Sellest alates on mõlemad võitnud suure ülekaaluga kõik presidendivalimised. Viimati, 2005. aastal korjas Nazarbajev presidendivalimistel 91 protsenti häältest ja Karimov 2007. aastal 88 protsenti.

Kui Nazarbajevi tervis vastu peab, siis jääb ta pärast referendumit võimule 31 aastaks järjest.

Nazarbajevil pole võimul oldud aastate jooksul kordagi tekkinud tõsiseltvõetavaid konkurente. Teiste endiste autokraatsete NSV Liidu liiduvabariikide juhtide sarnaselt on ta loonud sisuliselt üheparteisüsteemi ning kõik tema vastased istuvad kas vangis või on põgenenud välismaale.  

Kuigi Nazarbajev oma portreesid eriti üles riputada ei lase, valitseb riigis isikukultuse lähedane olukord. Hea näide on peaminister Massimovi kõne 2009. aastal võimupartei Nur Otan kongressil: „Iga meie edu, iga meie samm edasi õitsengu poole on teie, Nursultan Abiševitš (tema isanimi – J. P.) geniaalse ettenägelikkuse ja titaanliku töö tulemus. /---/ Nietzsche ütles: „Suur on see, kes näitas suuna.” Meie suund – see on Kasahstani tee, mida näitasite teie, Nursultan Abiševitš.”

Kauem ametis olnud riigitegelased

•• Kui monarhid kõrvale jätta, pole 1970. aastate eelsest ajast enam võimul kedagi peale Liibüa liidri Muammar Gaddafi, kelle mitu ametinimetust täis võimuaeg algas 1969. aastal.

••  1970. aastatest on senini võimul Paul Biya Kamerunis, Ali Abdullah Saleh Jeemenis (algul Põhja-Jeemenis), Teodoro Obiang Nguema Mbasogo Ekvatoriaal-Guineas (riigipööraja ja siis presidendina) ja Jose Eduardo dos Santos Angolas.

•• 1980. aastatest on võimul Robert Mugabe Zimbabwes, Ali Khamanei Iraanis (presidendi ja siis ülima juhina), Hosni Mubarak Egiptuses, Yoweri Museveni Ugandas, Zine El Abidine Ben Ali Tuneesias, Blaise Compaore Burkina Fasos, Omar al-Bashir Sudaanis (riigipööraja  ja presidendina).

•• Aastail 1990–1995 said või-mule Idriss Deby Tšaadis, Nursultan Nazarbajev iseseisvunud Kasahstanis, Islam Karimov Usbekistanis, Emomali Rahmon Tadžikistanis, Than Shwe Myanmaris, Isaias Afewerki Eritreas, Kim Jong-il Põhja-Koreas jpt.