Kes päästaks Fannie ja Freddie?
Föderaalne riiklik hüpoteegiassotsiatsioon (FNMA, hüüdnimega Fannie Mae) on olnud juba 70 aastat USA suurim hüpoteeklaenude tagaja, mis oli algul lausa monopoolses seisus. 1970. aastal tema konkurendiks loodud “noorem vend”, föderaalne kodulaenuhüpoteegi korporatsioon (FHLMC ehk Freddie Mac) on praeguseks kasvanud peaaegu sama suureks ja üheskoos kontrollivad nad ligemale poolt USA 12 triljoni dollarisest kinnisvaralaenuturust.
Kuid nüüd on nende aktsiad kaotanud pea igasuguse väärtuse. Kinnisvarakrahh ukse ees, ei saanud ka USA föderaalvalitsus enam toimuvat käed rüpes pealt vaadata. 7. septembril teatas rahandusminister Henry M. Paulson juunior, et mõlemad kinnisvaragigandid on võetud valitsuse kontrolli alla ja neid asub juhtima sel suvel loodud föderaalne elamufinantseeringute agentuur (FHFA).
Võimalus alt minna
Natsionaliseerimisest loomulikult ei räägita, sest olid need kontsernid ju ka seni nn valitsuse toetatud ettevõtted, kuid nüüdki puudub selge pilt, kuidas päästa triljonifirmad, ilma et riik ise pankrotti libiseks.
Börsimängud on riskantsed. Näiteks osa Connecticuti osariigi pensionifonde on paigutatud just Fannie Mae ja Freddie Maci aktsiatesse. Ja nende väärtus, mis enne oli 54 miljonit dollarit, on ühtäkki kahanenud ühe miljonini.
Sel puhul on tegemist küll pisisummaga, kuid samal ajal on ka osariigi pensionisammastes ligi 2,4 miljardi dollari eest nende gigantide võlakirju. Nüüd ootab Connecticut nende väljamaksmist ning ta pole kaugeltki ainuke võlanõudja.
Kriitikanooli lendab George W. Bushi valitsusele pärast kontsernide ülevõtmist isegi rohkem kui enne. Valitsus nende laene ei garanteerinud, samal ajal ei tahetud ka otseselt segada gigante, kelle tõttu sai riigi kinnisvarabuum üldse kujuneda.
Otseselt mõjutaks Fannie Mae ja Freddie Maci pankrot vaid pankade võimet nende tagatisel odavamaid kinnisvaralaene anda. Kuid nende pankrotist oleks vaid kukesamm pangandussüsteemi krahhini. Washington pidi sekkuma.
Vormiliselt tähendas üle-võtmine vaid kahe ettevõtte juhtkonna tagandamist, äritegevus peaks jätkuma nagu varemgi. Ülevõtmise hetkel olid ka kontsernide varad veel suuremad kui võlakoorem. Kuid see, viis triljonit dollarit, on enam kui pool kogu USA keskvalitsuse võlakoormast.
Ülevõtmisega võeti aktsionäridelt kohustus maksta kinni võimalikku tekkivat eluasemelaenude puudujääki, valitsus pole aga päris kindel, kuidas eel-arveraha kinnisvarahiiglaste päästmiseks kulutada. Eksperdid prognoosivadki kas hiilgavalt õnnestuvat päästeplaani või siis ajaloo suurimat rehale astumist.
Sisuliselt kahekordistaks kontsernide päästmine USA föderaalvõimu juba niigi rekordilise eelarvedefitsiidi. Ühendrii-kide rahandusminister Henry M. Paulson juunior on lubanud investeerida Fannie Maesse ja Freddie Maci 200 miljardit dollarit. Kuid vaja võib minna 500 miljardit.
Kaks päeva pärast ülevõtmist leidis kongressi eelarveametkond, et valitsus on lisanud hüpoteegigigandid oma kulutustereale, presidendi eelarveametkonna direktor Jim Nussle teatas aga, et nende päästmine hoitakse siiski föderaaleelarvest lahus. Ülevõtmises nähakse vaid ajutist lahendust.
Poliitikute legaalne pistisekanal
•• Nagu energiakontserni Enroni krahhi puhul, viivad aga ka Fannie Mae ja Freddie Maci niidid otse poliitikuteni välja. Juba 2000. aastal üritas aserahandusminister Gensler nende liiglaenamisele pidurit panna, kuid ei leidnud kongressis mõistmist. Enroni skandaali (2001. aastal) järellainetusena avastati ka nende kontsernide raamatupidamises suuri vigu.
•• Poliitilise surve vähendamiseks on hüpoteegikontsernid teinud üha suuremaid kulutusi poliitikute valimiskassadesse, sisuliselt nende vaikimist ära ostes. Freddie Macile määrati 2006. aastal illegaalse valimissponsorluse eest lausa 3,8 miljoni dollari suurune trahv.
•• Nüüd tõotab FHFA poliitilise sponsorluse üldse lõpetada.
