94 protsenti hispaanlastest on küll ristitud ja seega kiriku liikmed, kuid ise pidas end juulis korraldatud küsitluses katoliiklaseks vaid 77 protsenti, kellest omakorda üle poole tunnistab, et ei käi missal mitte kunagi.

See aga katoliku kirikut suurt ei morjenda. Ka see mitte, kui nende ridades leidub religiooni ideoloogiaga vastuolus olevaid ateiste, homoseksuaale või aborti teinud naisi, keda nad oma sõnavõttudes järjekindlalt solvavad.

Tundub, et kirikuisade jaoks on tegelikult tähtis vaid statistiline arv – nimelt sõltub valitsusega peetavate eelarvekõneluste tulemus suuresti usklike osakaalust ühiskonnas.

Raha on kiriku jaoks viimasel ajal eriti põletav probleem: riik kärbib eelarvet ja ka nende usklike arv, kes saadavad oma tuludest 0,52 protsenti katoliku kiriku arvele, on tänavuseks vähenenud kõigest kolmandikuni elanikkonnast. Algavast aastast peab iga kiriku hingekirjas olija riigi toetuse vähenedes loovutama juba 0,7 protsenti oma sissetulekust.

Suurenenud on ka vabatahtlikult kirikust välja astuda soovijate arv, ent praegu on see veel enamiku jaoks üks raske ja liigset energiat nõudev kannatuste rada – katoliku kirik tõrgub usust taganemist tunnistamast.

5000 rahuldamata avaldust

Oleneb muidugi ka piiskopkonnast, kuhu inimene kuulub. Kui tegemist on Malaga või Zamoraga, siis usumehed suuremaid tõkkeid ei sea, soovides vaid avaldust ja isikut tõendava dokumendi koopiat. Kui aga inimene kuulub saatuse tahtel Madridi või Valencia alla, siis võibki ta jääda oma väljaastumise soovi täitmist ootama. Viimase kolme aasta jooksul on neis kahes piiskopkonnas esitatud pea 5000 avaldust ja rahuldatud pole seni ühtegi.