Kommunistliku Hiina 30 aastat vabamal käigul
„Peame õppima oma majandust majanduslike meetoditega juhtima,” kuulutas Hiina liidriks tõusnud Deng Xiaoping 18. detsembril 1978 elementaarset tõde. Maoistliku Hiina varemetel oli see tookord suur murrang, mis algas järjekordse kampaaniaga „Neli moderniseerimist”. Riigipea Zhou Enlai oli selle
algatanud juba 1975. aastal, kuid käivitajaks sai alles pärast Mao Zedongi surma võimule tõusnud Deng.
Hiina lubas uuesti väikepõllumajandust ja eraettevõtlust, üritas moderniseerida tööstust, tehnoloogiat ja sõjandust. Esmalt teostati seda erimajanduspiirkondade juurutamisega, nüüdseks on Shanghaist ja teistest suurlinnadest saanud lääneliku Hiina kantsid keset kommunistlikku arengumaad. Riik on tõusnud maailma suurjõudude hulka, kuid poliitilistest kammitsatest ikka lahti ei saa. Maailmaturule avanemine on toonud jõukust, kuid ka palju ebavõrdsust ja pahameelt, eriti maapiirkondades.
Tohutu rahvaarvu tõttu ei jõua rikkus iga hiinlaseni, pealegi on piisavalt põhjust kahelda Hiina statistika usaldusväärsuses. Sisemajanduse kogutoodangult ostujõu järgi on Hiina kihutanud mürinal mööda Jaapanist ja paikneb enam kui seitsme triljoni dollariga Euroo-pa Liidu ja USA (kumbki ligi 14 triljonit dollarit) ning Jaapani (neli triljonit dollarit) vahel. Jooksevhindadel põhinev arvestus räägib 3,3 triljoni dollari suurusest Hiina majandusest, mis jääb veel Jaapanile alla. Kahelda tuleb Hiina ametlikus tööpuuduse määras (4,5 protsenti), sest mõned eksperdid mainivad juba 9,4 protsenti.
Hiina firmad trügivad üha enam maailma suuremate hulka. Riiklik rafineerimisgigant Sinopec küündis kevadel 159 miljardi dollariliste tuludega maailmas 16. kohale, 25 suurema firma hulka mahtusid ka Hiina riiklikud elektrivõrgud ja naftamonopol. Kahesaja suurema seas leidus ka kolm Hiina panka, üks telekomikontsern ja üks kindlustuskontsern. Pisut on Hiina avanud majandust ka välisinvestoritele, kuid need tunnevad end ülireglementeeritud riigis tihti ebamugavalt.
Korruptsiooniindeks asetab Hiina 72. kohale koos Bulgaaria, Mehhiko ja Svaasimaaga. Rikkaimaks hiinlaseks on tõusnud kinnisvaraärimees Yang Huiyan, kelle varandust hindas ajakiri Forbes hiljuti 7,4 miljardile dollarile. Hiina miljardäre loeb Forbes kokku 42, sageli on tegemist Venemaa-tüüpi rikkuritega, kes on pannud varale aluse segasel ärastamisajal. Kuid vara on Hiina jõukaid oligarhideks kuulutada, sest võimule pääsemiseks on seal tarvis muud kui raha.
Ainuparteiline riigikord soodustab kuritarvitust. Kommunistid keelduvad tunnistamast inimese omandiõigust maale, koorides talupoegadelt mitu nahka. Võimud korraldavad aeg-ajalt ka korruptantide hukkamise näidiskampaaniaid, kuid tegelikud pahategijad püsivad ametis. Tööstus- ja parteijuhid on kasutanud positsiooni isikliku kauka täitmiseks ja kui kohtadel rahvamass nende vastu meelt avaldab, puhkeb parimal juhul käsikähmlus, halvimal juhul valatakse verd.
Miljonid on kannatanud
30 aastat tagasi alanud Hiina majandusrevolutsioon pole küll olnud nii tappev kui Mao Zedongi 1958. aastal alustatud „kolme punase lipu” ja „suure hüppe” kampaaniad, kui riigi esile kutsutud näljahädas suri ligemale 36 miljonit inimest.
Ta pole ka nii represseeriv kui 1966. aastal alustatud „suur proletaarne kultuurirevolutsioon”, mis põhjustas 36 miljoni inimese vangistamise ja vähemalt pooleteist miljoni hiinlase hukkamise. Kuid ohvriteta ei pääse riik ka nüüd.
Ainuvalitsev kommunistlik partei keeldub rääkimast „viiendast moderniseerimisest” ehk demokraatia juurutamisest. Partei privilegeeritud klassi kuulumata pole otsuste juurde asja, katsed luua teistmoodi mõtlevaid liikumisi surutakse julmalt maha. Seda on kinnitanud 1989. aasta Tiananmeni veresauna järellainetus, 1999. aastast Falun Gongi liikmete piinamised ja mõrvad ning tänavune veresaun Tiibetis.
