Kuidas N Liit suure näljahäda esile kutsus

80 aastat tagasi, 1930. aasta suvel nähti juba pea kogu Nõukogude Liidus nälga. Põhjus oli lihtne – kolhoos ja küüditamine hävitasid maaelu.

Kui Moskva üritab holodomori-etteheiteid tõrjuda, väidetakse, et tegemist polnud ainult Ukraina probleemiga. Holodomor (ukraina allikais ka hohlomor, hohlotsiid või hohlokaust, venepäraselt golodomor) oli tõesti üleliiduline kriis, kuid Kreml ei saa sellegipoolest vastutusest kõrvale hiilida. „Klassivaenlase” hävitamise kampaaniaga õigustas Moskva omal ajal ühte kõigi aegade rängemat inimsusvastast kuritegu, millest tapvamaid mastaape omandas ehk vaid Teine maailmasõda ja nn kultuurirevolutsioon Hiinas.

Ukraina ajalooteadus nimetab seda sihikindlaks genotsiidiks. Venemaa eelistab toimunu mastaape näidata peaaegu olematuna. Ometi suri nälga 10–15 miljonit inimest.

Stalin oli algatanud 1927. aastal nn revolutsiooni ülevalt, esimene viisaastakuplaan (1929– 1933) pidi N Liidust tegema tööstuslikult ja põllumajanduslikult tugeva riigi. 1921. aasta näljast välja aidanud uus majanduspoliitika (nepp) lõpetati ära, asemele pakuti sunniviisilist kolhoosi astumist. Samal ajal kui propagandamasin hakkas leiutama stahhaanovlikke töövõite, kahanes toiduainete toodang dramaatiliselt, põllumeestelt konfiskeeriti vili, et linnaproletariaati ära toita, maal nälga ja koduta jäetud inimesed otsisid varju linnadest, kuid sealgi sai toitu vaid talongide eest.

N Liidu viljaaidaks olnud Ukrainast konfiskeeriti nii palju vilja, et kohalikud varud said otsa. Suur nälg algas juba 1929. aastal, kuid jõudis katastroofiliste mastaapideni 1933. aastaks, kui surnuid ei jõutud linnatänavailtki ära korjata ja levima hakkas kannibalism. 1933. aastaks oli N Liit kaotanud 45 protsenti veistest, kaks kolmandikku lammastest ja kitsedest ning poole hobustest. Samal ajal hävitas parteiline juhtimine ka suurema osa kalalaevastikust. Kolhoosnikud tehti sunnismaiseks, 1974. aastani ei antud neile isegi passe. Ja kui nälgivad inimesed läksid kolhoosi viljavarude kallale, kehtestati surmanuhtlus „sotsialistliku omandi varguse” eest.

Ka Eesti ajakirjanduses leidis Venemaa näljahäda kajastamist, sest raudse eesriide taha jäänud rahvuskaaslased pidid kuidagimoodi oma kannatustest meidki teavitama. Hea ettekujutuse selle aja hüsteerilistest liialdustest Venemaal annab 1937. aastani tollases Leningradis ilmunud Eesti enamlaste ajaleht Edasi. Kahjuks pole rahvusraamatukogu neid aastakäike internetis vaadatavaks teinud – ometi puudutas see kriis vähemalt 150 000 Venemaal ja Ukrainas elanud eestlast.

Nõukogude majandussüsteem polnud 1927. aastaks jalgu alla saanud, ametlikult oli riigis miljon töötut, linnades valitses krooniline toidupuudus. 1920. aastate lõpus elas Leningrad endiselt kaardirežiimil. Linnaelanikud olid jagatud nelja klassi, enim privilegeeritud ehk kooperatiividesse ühinenud töölistele oli päevas ette nähtud 800 grammi leiba ja 200 grammi liha, kuus 600 grammi rasva, 600 grammi makarone, 0,75 liitrit taimeõli, kolm kilogrammi tangu, 1,5 kilogrammi suhkrut, 800 grammi heeringaid, 50 grammi teed ja kümme muna. Enamik linlastest võis aga sellestki vaid unistada.

Stalinistlik hüsteeria

Stalini kõne Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) keskkomitee pleenumil 1928. aasta novembris oli näiliselt tagasihoidlik. Bolševike juhtimisel kehtivat kõige täiuslikum võim, kuid tehnika ja teraviljakasvatus on maha jäänud. Kollektiivsed majapidamised vajavad arendamist. Stalini kõne langes väga hüsteerilisele pinnasele – OGPU (KGB eelkäija) teatas niigi iga paari kuu tagant, kuidas mõni „rahvavaenlaste” rühmitus on maha lastud, komparteis võeti ette ulatuslik „parempoolsete” ehk trotskistide väljaheitmine. Ellujäämiseks tuli olla püüdlikum kui Stalin ise.

1929. aasta kevadel läks lahti kampaania, et kõik viljaseemned tuleb enne külvi sorteerida ja puhastada, mis paraku kutsus esile ulatusliku pahameele. „Seemnepuhastuse vastu agiteerides räägivad kulakud ja nende käsikud, et Nõukogude valitsus võtab seemnepuhastuse ette selleks, et selle kaudu talurahva viljatagavarasid välja selgitada ja neid pärast ära võtta,” teatas Edasi aprillis 1929, tehes järelduse, et „külakurnaja ja tema sabaraku koht ei ole põllumajanduslises kollektiivis”.

Juba 1929. aasta sügisel pidi Stalin hakkama ise hüsteeriat vaigistama, kuid see ajas hulluseni kihutatud ühiskonna veelgi suuremate liialdusteni. Tekkis hetk, mil partei hakkas oma ridadeski likvideerima (s.o maha laskma) nii „parempoolseid” (trotskiste) kui ka „vasakpoolseid” (ehk siis liiga agaraid kollektiviseerijaid). Süüdi jäi lõpuks küll keegi kolmas – „külakurnaja”, kes õõnestavat partei ülesandeid. Ka kehvades kolhoosides ja külanõukogudes pidi leiduma sisemine õõnestaja.

Stolõpini reform, mis andis 20. sajandi alguses paljudele talupoegadele maa kätte, kuulus nüüd likvideerimisele. Külanõukogudes läks lahti nn enesemaksustamise kampaania, kuigi rööviti ikka kedagi teist – leiutati nn kulakumaks. „Nagelitele ja Na­ruspekkidele andsime enesemaksustamisega „pirni”,” uhkeldas Edasi. 1930. aasta juunis oli Nõukogude meedial juba uus mure: „Kuidas maksustada vaeseks tehtud kulaklist majapidamist?”

Tollase definitsiooni järgi oli kulak iga põllumees, kes on kasutanud sulase tööd, omab mingitki põllumajandustehnikat, rendib seda välja või kelle sissetulek pärineb kas või osaliselt muust kui oma tööst. Iga põllumees, kellel jäi turul müümiseks mingit kaupa üle, kuulus maalt minema kihutamisele, linnas elamiseks oli aga vaja dokumente ja hulkureid hakati veel eraldi püüdma.

„Tuld pankrotti jäänud paanikameistritele!” kuulutas samal ajal Edasi. „Nii käib Anna Kolk mööda talusid ja agiteerib igal pool, et Nõukogude valitsus võtab talurahva käest kõik varanduse ära, sellepärast tulla kõik kariloomad maha müüa, võetavat niikuinii käest ära.” Kolk oli „rahvavaenlane”, kes pandi ajalehe häbiposti, järgnes aga juba Gulag...

Kaebajate ühiskond

Kampaaniaks tehti nn enesearvustamine ehk kolhoosiesimehed, kes plaaniga jänni jäid, pidid hakkama loodreid ja rahvavaenlasi paljastama – ikka nimeliselt ja üleliidulise pressi kaudu. Ni­kita Hruštšov, toona noor kommunist, meenutas hiljem, et sellega pandi pool Venemaad teise poole peale kaebama. Ja mida lähemale 1937. aastale, seda sagedamini järgnes pealekaebamistele ka mahalaskmine, kusjuures enam ei tehtud isegi vahet, kas kedagi laideti või kiideti, piisas nimest vales nimekirjas.

„Enesekriitika” tõi aga avaliku vastulöögi – nii hakkas anonüümsete kaebekirjadena sa­da­ma raevu ka kommunistide endi vastu. Seni saadeti Gulagi või mahalaskmisele pea igaüks, kelle kohta anonüümseid kaebekirju laekus, ja nüüd ka kommunistide endi ridu laastama hakanud terrorikirves suudeti peatada alles 1938. aastal. Kuid „rahvavaenlaste” vastane terror ise lõpetati alles 1956. aastal.

„Kulakluse kui klassi” likvideerimise korraldus tehti teatavaks Stalini suu läbi 27. detsembril 1929. Osa neist kuulus ko­he mahalaskmisele, teine asumisele saatmisele, kolmas aga kodudest väljatõstmisele. Ametlikel andmetel saadeti aastail 1930–1931 külmale maale 1,8 miljonit põllumeest, kellest pool miljonit suri teel, vastloodud Gulagi vangilaagrites heitis hinge veel 400 000. 1937–1938 lasti maha vähemalt 1,2 miljonit inimest, varasemate aastate kohta täpseid andmeid ei olegi.

Kuid need arvud on veel liiga ilusad, et tegelikku olukorda kajastada. Vangistatud ja küüditatud „kulakud” saadeti kas sunnitööle, näiteks Balti ja Valge mere kanali ehitusele (kus hukkus iga kümnes sunnitööline), või lihtsalt külmale maale, kus tunnistajate sõnul elas talve üle vähem kui pool küüditatuist. Kodukohta naasnud „kulakuid” hakati 1937 jälle erikäsu alusel maha laskma.

Eestis loodeti 1930. aastal, et kolhoseerimise hüsteeriat aitab rahustada Punaarmee ja ennekõike just sõjakomissar Kliment Vorošilovi vastuseis, paraku oli siinne optimism ennatlik. 1937. aastal oli just Vorošilov see, kes toetas Stalinit suure terrori läbiviimisel. Kolhoseerimise kampaania jätkus veelgi julmema hooga 1931., 1932. ja 1933. aastal. See tõi ka Venemaal esile avalikku metsavendlust ning külanõukogude ja parteitegelasi võis juba 1930. aasta suvel tabada metsa vahel püssikuul.

Kolhoos tõi nälja

Kuid kolhoosikord ei osutunud elujõuliseks. Kollektiviseerimine pidi jätkama võidukäiku, aga vilja kokkuostuplaan ei tahtnud kuidagi täituda. Terrorikampaania oli põllumeestelt võtnud töö ja kodu, kolhoosid ise oskasid töötada vaid kampaania korras ning tagajärjeks oli see, et pidu kestis, kuni „kulakutelt” konfiskeeritud varud lõplikult otsa said. Ja siis oli nälg majas, meenutavad Venemaal elanud eestlased.

Sügiseks 1930 olid OGPU-l juba patuoinadki teada. Ilmus ametlik teade: „Nälja organiseerijad seina äärde.” Maha lasti 41 eri instituutidest kokku kogutud ja eranditult parteitut teadlast eesotsas professor Aleksandr Rjazantseviga, aga mitte ühtegi isikut, kes näljahädas tegelikult süüdi olid: ei parteiorganitest, ei Gosplanist. Uudis jõudis ka üleilmse meedia veergudele: OGPU pani Rjazantsevi väitma, et üks „Inglise tööstur-kapitalist” olevat juhtinud üleliidulist salaseltsi, et nurjata riigi toiduga varustamine. 

Ukrainas algas 1932. aastal lausa nälga suretamise kampaania, sest kokku varisenud põllumajanduselt (viljatoodang vähenes nelja aastaga ligi poole võrra) tuli ikkagi plaanitud vili kätte saada. Ukraina valitsusjuhi Vlas Tšubari ja parteijuhi Stanislav Kosiori allkirjaga dokument

1. detsembrist 1932 teatab, et plaani mitte täitvate külade igasugune varustamine toidu ja muude kaupadega tuleb lõpetada. Igasugune kaubandus ja rahalised ülekanded keelati. Ja loomulikult tuli ühiskond puhastada vaenulikest elementidest.

Üksi Ukraina võib arvestada seitsme kuni kümne miljoni nälja- ja repressiooniohvriga, kuid seda, kui palju oli nälga surnuid kogu N Liidus, pole tänini kokku liidetud. Me ei tea ka seda, kui palju Venemaa eestlasi kodukohtadest küüditati, kuid üsna paljude omal ajal Pihkva või Pe­terburi kubermangu kolinud eestlaste järeltulijate sünnikohaks 1930. aastatel kujuneb hoopis Sverdlovski või mõni muu oblast. Ingerimaa küüditati kohalikust rahvast peaaegu tühjaks.

Venemaal veel 20. sajandi alguses täiesti elujõuline külakogukond likvideeriti just neil aastail, kõik vähegi edukamad põlluharijad aeti maalt minema, joomarlus külades saavutas täiesti enneolematuid mastaape, linnastumine sai aga hoo just näljapõgenike abil. Kolhoosikord suudeti nn sotsialistliku võistluse abil kui­dagimoodi toimima saada paarkümmend aastat hiljem, kuigi vajas pidevat reorganiseerimist veel 1980. aastateni. Ja legendid, kuidas 1970-ndate lõpus Brežnevi visiidi eel kõigi naaberkolhooside viljahunnikud kokku veeti, et näidata, kui suur on „ühe kolhoosi saak”, ei ole väljamõeldised.

Holodomori eitajad

Tänapäeva Venemaal on kaks leeri ajaloolasi. Ühed üritavad hukkunute arve kokku liita, ühendus Memorial koostab ka üha pikemaks kasvavaid represseeritute nimekirju. Teisalt tõi aga Putini võimuaeg esile ka Kremli toel tegutsevad holodomori ja stalinismi eitajad, kes üritavad kinnitada, et kommunistide võimu ajal hukkunute arvud olevat kui mitte lausa valed, siis vähemalt ülepakutud.

Ametlikud kinnitused, et 1930–1931 küüditati vaid paar miljonit inimest, ei taha siiski kuidagi paika pidada, kui arvestada repressioonide tegelikku ulatust. Näiteks ka Boriss Jeltsini vanaisa küüditati, isa aga pidi leidma juhuslikke tööotsi, hiljem istuma ka kolm aastat Gulagis. Sarnane oli Mihhail Gorbatšovi vanemate käekäik (vanaisa oli kaks aastat Siberis, onud surid nälga), aga kumbki neist ei ole suutnud Venemaal tuua sellist pööret, mis välistaks massimõrvade avalikku õigustamise. Vladimir Putini vanaisa oli teadaolevalt Stalini majapidaja, isa NKVD hävituspataljonlane.

Neli näljahäda

Näljahäda oli igal kümnendil

Iga kord hukkus miljoneid

•• 1918. aasta tõi Venemaale näljahäda, sest nii punane kui ka valge võim hakkas inimestelt toidu- ja varatagavarasid rekvireerima. Nälga suri ligi kolm miljonit inimest.

•• Nälja uus kõrghetk, nn Volga näljahäda tuli 1921. aastal, põhjuseks toiduvarude sundkonfiskeerimine pea olematu tasu eest (prodrazvjorstka) nendelt, kes põldu harisid. Hukkunuid oli seekord viis miljonit.

•• Kolmas näljahäda kutsuti esile sundkollektiviseerimisega 1930. aastaks ja aeti eriti hulluks bürokraatlike liialdustega 1932. aastal – hukkunuid Venemaal ja Ukrainas vähemalt kümme miljonit. Seda arvu nimetas Stalin ise Winston Churchillile, tegelik arv aga on ilmselt veelgi suurem.

•• Neljas nälg tuli pärast uut maailmasõda, 1946–1947, sest kolhoosikord ei suutnud ikka rahvast ära toita – seekord oli hukkunuid kuni poolteist miljonit. Eesti nägi seda peamiselt nn kotipoiste kaudu, kes pidid toitu lausa maailmajao teisest otsast hankima.

Edasi ja Päewaleht näljast

•• „Ei aidanud „kulakute brigaadid”, 107-aastaste vanaeitede „löökrühmad” ega külakurnaja jõuetu hammaste krigistamine, Leineri sulased, kehvikud ja keskmikud viisid läbi täieliku kollektiviseerimise,” kirjutab Leningradis ilmunud Edasi 15. veebruaril 1930 (üks nii vana naine oli nimelt Leineri-nimelise asunduse kihutuskoosolekul kokku kukkunud – toim).

•• „Teatan teile, kui hea elu meil siin on: meie elu on siin praegu nagu linnul oksa peal, et ei ole kuskil pesakohta. Võeti kõik kraam, leib ja liha. Ei ole midagi süüa. Siin ei ole muud kui surra näljasurma,” avaldab Tallinnas ilmunud Päewaleht 3. juunil 1930 kaks kirja eesti asundustest Siberist. „Noh ja kui juba oled kulak, siis ka väljaspool paradiisi seadust kõige varanduse konfiskeerimisega ning kahe tunni jooksul majast välja, vaatamata 40-kraadisele külmale. Nõnda sain ka mina riigi vaenlaseks...”