Kuidas sinust saab kuue kuuga fašist
Kas Krimmi lugu oli lugu meist, Eestist? Kuuldes inimesi tänavail karjumas „Rossija! Rossija!” võiks ju eestlane end pärast 2007. aastat ohustatuna tunda küll. Kui vaadata Vene lipuga ringi sõitjaid siin Krimmis ja meenutada paari nädala eest Balti jaama turul nähtud meesterahvast, kes naaberriigi lipu autosse riputas, võiksime end samuti puudutatuna tunda. Oranž-must Georgi lint tähendab Krimmis sõnumit: see siin on meie, vene inimeste maa. Nähes seda Tallinnas tekib eestlasel tahes-tahtmata küsimus, kas agressioon on juba alanud või alles planeerimisjärgus.
Hannah Arendt on kirjutanud, et teda hämmastas, millise kergusega sai täiesti normaalsest inimesest korralik nats, totalitaarse režiimi kuulekas teenija, venepäraseks tõlkides fašist. Siin, vähem kui nädalaga hämmastun ma sellest, kuidas pealtnäha täiesti korralikest inimestest, kaaskodanikest tehakse lühikese ajaga maine mõttes fašist. Umbes nagu „kuue kuuga trammijuhiks”. Ilma et fašistiks nimetatu ise seda olla kavatseks. Mäletan inglise keele õpetajat Jelenat, kes ikooni pigistades ja nuuksudes kõneles mulle Kiievis tegutsevatest fašistidest, kes topivad inimesi narkootikume täis ja panevad neid meeletusi tegema. See jutt oli hämmastavalt levinud. Ja selline tempel jäi otsa ette inimestele, kellel on slaavi nimi, kes räägivad vabalt vene keelt ja elavad nendega samas riigis.
