Leonid Parfjonov: Nõukogude aeg Venemaal hakkab lõppema
„Viimased kuus aastat ei ole ma olnud kusagil palgal ja mul pole mitte kunagi olnud nii mõnus,” ütles Parfjonov kohtumisel Eesti ajakirjanikega. „Loon filme ja raamatuid. Mul on olemas raamatuversioon minu populaarsest televisiooniprojektist, täielikult uuesti läbi kirjutatud, uute tekstitäiendustega. Sel pole midagi ühist minu filmitööga. Kunagi tekkis see töö kui hüvastijätt Nõukogude epohhiga, et mõista, millest olid tehtud need inimesed ja mis pagasiga nad tulid Nõukogude-järgsesse ajalukku. Hiljem, umbes 2000. aastate keskel sain selgeks, et Nõukogude lugu pole kuhugi kadunud ja üldiselt maa elab endise malli järgi edasi. See on postsovetlik Venemaa, Nõukogude Liidu õigusjärglane mitte ainult poliitilises, vaid ka muus mõttes. Tõsi küll, see loogika hakkab nüüd otsa saama.”
Parfjonov on osalenud ka talvel Moskvas alanud miitingute laines ja olnud nende üks eestvedaja. „Ma ei ole poliitik, ma ei kaitse kellegi õigusi. Olen ajakirjanik,” sõnas ta. „Püüan esineda miitingutel, rääkida olukorrast, mis meid valdab, mitte et ma esineks mingi erilise seisukohaga. Ma ei püüdle võimu ega ametipostide poole, pole sellist ambitsiooni.”
Parfjonov on Eestis sagedane külaline. „Lugeda üles, kui palju ma olen käinud Eestis, on võimatu. Juba ülikooli ajal oli mul armas marsruut – sõitsin vabal päeval öise rongiga Tallinna (siin polnud võimalik hotellikohta leida), hommikul tulin rongist, kondasin linnas, jõin-sõin, vahtisin ja öise rongiga tagasi,” meenutas ta. „Pealegi olen ma ise pärit paigast, kus kõik toponüümid on soome-ugri päritolu. Mu koduküla nimi on Ulama. Sellepärast on mul eriline suhtumine kõigesse, mis on põhjamaine ja soome-ugri päritolu.”
