Maailma pikim kalmistu ootab väärikat mälestamist
Venemaa Kaug-Põhjas asuvad Magadan ja Kolõma olid alates 1930. aastatest endises Nõukogude Liidus jubedate vangilaagrite sünonüümid.
Täna 62 aastat tagasi alanud märtsiküüditamise ajal Eesti peresid igikeltsaga kaetud ja maailma ühte külmemasse piirkonda Kolõmale (üldine nimetus Magadani oblasti, osa Ida-Jakuutia ja osa Tšukotka kohta – J. P.) õnneks ei saadetud, aga 1940– 1950-ndatel käis sealt ometi läbi tuhandeid poliitvange Eestist, teiste seas paljude küüditatute isad, pojad ja vennad.
Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni liikme, endise poliitvangi Aadu Olli andmeil viidi Stalini ajal alates 1945. aastast Kolõma vangilaagritesse 6000–8000 Eesti poliitvangi. Neist vangidest jäi ellu ja jõudis koju tagasi vaid 8–12 protsenti.
Peamiselt kulla ja teiste väärismetallide kaevandamiseks ja Magadani linna nende kaevandustega ühendava Kolõma tee ehitamiseks mõeldud vangilaagrid tegutsesid aastail 1932–1956. Vangilaagrid ei kuulunud otseselt NKVD (Nõukogude salaluure KGB eelkäija) loodud kurikuulsasse Gulagi süsteemi, vaid neid juhtis samuti NKVD loodud asutus nimega Dalstroi. Tegemist oli aga Gulagi-sarnaste ränkraskete sunnitöölaagritega, kus sajad tuhanded vangid surid nälja ja külma kätte.
Alles 2008. aastal lõplikult valmis ehitatud, Magadani Jakuutia kaudu ülejäänud Venemaaga ühendava Kolõma tee kohta ütlevad kohalikud ajaloouurijad, et suur osa sellest kulgeb otsesõnu mööda inimluid.
Jakuutias Handõga linnakeses oma väikese ajaloomuuseumi loonud Ivan Igošin ütleb, et elusolevaid vangidest tee-ehitajaid ta enam ei tea, aga kunagiste vangide mälestustes on kirjutatud, et talvel surnud vange matta ei saanud. „Paljad surnukehad, vaid vineeritükk nimega suure varba küljes, laoti vanadesse sõjaväetelkidesse virna ja kui läks juba soojemaks, siis raiusid valvurid need kirveste ja kangidega üksteise küljest lahti, viisid kärudega tee äärde ja nad aeti kiviklibuga kinni,” räägib Igošin. „Kunagi projekteeriti see tee kuue meetri laiuseks, tänaseks on tee üheksa meetri laiune või laiem – selge, et kõik need surnukehad on nüüd tee all.”
Musta huumoriga võib öelda, et Kolõma tee on maailma pikim kalmistu. Aga enamik vange ei surnud siiski tee-ehitusel, vaid piinarikast surma kaevanduslaagrites. Kolõma on üks Venemaa verisema minevikuga piirkondi ja seda uskumatum on, et Stalini vangilaagrite õuduste kohta ei ole sealkandis isegi korralikku muuseumi.
Mõned eramuuseumid
Magadani koduloomuuseumis on Stalini-aegsete repressioonide tutvustamiseks eraldatud üks suur saal. Kolõma tee ääres on vangilaagritele pühendatud kaks sisuliselt eramuuseumi, millest üks asub elukorteri ühes toas. Ust-Nera asulas on kohalikus koduloomuuseumis samuti eraldatud laagrite tarbeks üks toake.
Magadani muuseumis Stalini vangilaagrite uurimisega tegelev teaduste kandidaat Aleksandr Navossardov nõustub, et seda on liiga vähe.
„Idee poolest oleks vaja küll sellist eraldi suuremat muuseumi laagritest ja repressioonidest,” ütleb ta. „Meie muuseum ei suuda kõike kokku korjata, aga materjali oleks palju. See sõltub täiesti juhtivate riigitegelaste tahtest, mulle vähemalt tundub nii.”
Magadani oblastivalitsuse infopoliitika valitsuse juhatajal Inna Kudzijeval pole mingit infot, et Magadani kavatsetaks ehitada eraldi muuseum stalinlikest koledustest. „Koduloomuuseumis ju on sellekohane ekspositsioon,” lausub ta.
Üle paarikümne aasta Ko-lõma vangilaagrite teemaga tegelenud Ivan Igošin põhjendab korraliku riikliku mälestusmuuseumi puudumist sellega, et Venemaa ühiskonnas tervikuna pole toimunud Stalini valitsemisaja (1922–1953) ümberhindamist ega tollal toime pandud repressioonide avalikku kahetsemist. „Mulle tundub, et meie ühiskond pole endiselt jõudnud arusaamisele, kui kohutav see ajajärk ikkagi oli,” ütleb Igošin, kelle muuseum asub otse Kolõma tee ääres. „Jääb selline tunne, et ühiskonna meelest oleks parem kõik see unustada. Aga see oli ja seda tuleb mäletada! Kes ütleb, et kõik ei kordu?”
Igošini sõnul toimub vastupidiseid, terve mõistuse seisukohast absurdseid asju. „Mirnõis (teemandikaevandamise keskus Jakuutias – J. P.) on pandud püsti mälestusmärk Stalinile, Jakutskis tehti samasugune ettepanek, aga õnneks seda ei püstitatud,” toob ta näiteid. „Võib-olla tõesti ongi meie ühiskonnal vaja raudset kätt...”
Tuntud Magadani fotograaf Sergei Halanski, kes on välja andnud mitu albumit Kolõma laagrite ajaloost, väidab, et võim on mõnes mõttes sellise muuseumi loomise vastu. „Nad (võimukandjad – J. P.) justkui üritavad seda teemat mõnevõrra kinni mätsida, et sellest avalikkuses nii palju ei räägitaks. Nad peavad seda Kolõma mustaks minevikuks,” ütleb Halanski. „Mina aga arvan, et see on meie ajalugu, ja ajalugu peab austama. Solvav, et meie võimud asjasse niimoodi suhtuvad.”
Halanski räägib pikalt, kuidas ta käis hiljuti Alaskal, mille Tsaari-Venemaa müüs 150 aastat tagasi Ameerika Ühendriikidele, ja nägi seal, kuidas ameeriklased on säilitanud väga palju tollast vene kultuuri.
Magadani poliitrepressioonide ohvrite komitee juht Tamara Sergejeva räägib, kuidas nad tegid oblastivõimule ettepaneku rajada muuseum endisse surma-mõistetute vanglasse, mis asub otse Magadani külje all. „Seal on veel terve vanglakorpus alles ja säilinud. Aga sellest keelduti!” hüüatab Sergejeva emotsionaalselt. „Võimud ütlesid, et selle taastamine muuseumina on liiga kallis. Ja teiseks nad põhjendasid, et piisab täiesti saalist koduloomuuseumis. Meile muidugi tundub, et seda on vähe!”
Kolõma tee Magadani oblasti poolses osas Jagodnaja asulas vangilaagrite teemalist kortermuuseumi pidav Ivan Panikarov räägib, et oblastivõim toetab teda ainult moraalselt, aga kohalik võim sedagi mitte. Panikarovi sõnul on ta korra saanud oblastilt toetust 10 000 rubla (250 eurot). Selle eest on teda aidanud George Sorose fond ja Venemaal tagaotsitava endise oligarhi Boriss Berezovski fond.
„Berezovski fondilt raha saamise järel kutsuti mind FSB-sse (Venemaa julgeolekuteenistus – J. P.),” meenutab Panikarov. „Kohaliku võimu suhtumine oli, et vaat nüüd müüsid ennast välismaalastele maha! Ma vastasin neile, et mis mul muud üle jäi, teil pole seda ju vaja!”
Ivan Igošini sõnul eeldab korraliku Stalini-aegsete repressioonide muuseumi loomine Venemaa valitsuse otsust. „Ühtset Gulagi muuseumi pole ju kuskil Venemaal,” lausub ta. „Enamasti põhineb selline muuseumitegevus kõikjal entusiastide tööl.”
Üks huvitavamaid võimalusi mälestuse jäädvustamiseks oleks Sergei Halanski sõnul taastada vabaõhumuuseumina mõni endine vangilaager. Veel on võimalik laagreid ja vanglaid taastada, kinnitab Halanski.
Lammutatakse ja lõhutakse
Ta väidab, et näiteks on säilinud joonistusi ja fotosid sellest, milline nägi seest ja väljast välja hukkamisvangla Serpantinka Kolõ-ma tee lähedal. Mõnedel andmetel hukati seal kümneid tuhandeid vange. 1991. aastal avati Serpantinkal mälestusmärk. „Laagritest on alles väga palju olmeasju,” ütleb Halanski, kes on enamiku olulisemaid kohti fotoaparaadiga läbi käinud. „Kui oleks soovi, siis saaks kõike teha.”
Enamik Kolõma laagreid suleti peagi pärast Stalini surma 1953. aastal, aga osa tegutses veel vähemalt 1957. aastani. Suletud laagrid jäeti maha. 1960–70-ndatel ei julgenud keegi neid puutuda ega vaatamagi minna, alles 1980-ndatel hakkasid kohalikud inimesed tasapisi endisi laagreid uurimas käima.
Halanski räägib, et peale loomuliku lagunemise on osa laagreid praeguseks maha põletatud, osa on aga kullaotsijad ehitusmaterjali tarbeks laiali tassinud. „Aga veel on laagreid, mis on enam-vähem säilinud,” kinnitab ta. „Seal on alles hauad, püsti on veel vanad hooned, näha on kaevanduste varemeid. Aga jämedalt võttes 70–80 protsenti sellest, mis ma olen omal ajal pildistanud ja filminud, enam pole.”
Magadani muuseumi ajaloolane Aleksandr Navossardov väidab, et praeguseks on laagritest säilinud haledad jäänused, mis pealegi enamasti asuvad teedest väga kaugel. Sinna oleks võimalikel huvilistel äärmiselt raske pääseda. Kõige lihtsam oleks sõita talvel mootorsaaniga, aga siis jälle ei näe nii palju. „Põhi-mõtteliselt võiks teha ju virtuaalse muuseumi!” pakub ta.
Kõik endised vangilaagrid on Navossardovi sõnul ametlikult riikliku kaitse all kui ajaloolised mälestusmärgid, aga tegelikult neid seal kaugel põhjas muidugi keegi ei säilita. „On idioote, kes käivad endisi laagreid lihtsalt lammutamas ja lõhkumas,” lausub Navossardov vihaselt. „Ah, mis me räägime...” rehmab ta käega. „Idioodid käivad isegi Kurbuse Maski pihta märki laskmas. Sealt leiab kuulide jälgi ja selle alla on üritatud isegi dünamiiti panna.”
Kurbuse Mask on Kolõma kõige kuulsam mälestusmärk Stalini ohvritele. Tuntud kunstniku Ernst Neizvestnõi kujundatud vägev sammas pandi Magadanis püsti 1996. aastal paljuski tänu Boriss Jeltsini presidendivalimiskampaaniale.
Jagodnaja eramuuseumi omanik Ivan Panikarov ei usu, et endistest laagritest õnnestuks midagi muuseumina taastada. „Inimesi sinna viia ei saa, sest teid pole,” ütleb ta. „Kes hakkab neid teid tegema? Võimud mitte, sest neid need laagrid absoluutselt ei huvita.”
Kõige optimistlikum on Ivan Igošin, kellel on idee taastada Ida-Jakuutias Kolõma tee ääres üks vangilaager. „Meil on olemas Dalstroi joonised alates laagri ülema majast kuni käimlate, barakkide ja laagrit ümbritsevate tõketeni,” selgitab ta. „Tahaks ehitada selle kusagile teele lähemale, et huvilised saaksid vaatama tulla.”
On ainult üks „väike” takistus: kust võtta selleks raha, kui riiki selline ajalugu ei huvita? Vähemalt praegu. Aga aeg ei oota. „Veel kümme aastat ja kõik need veel säilinud laagrid lagunevad täielikult ja me kaotame kogu selle ajaloo,” nendib Ivan Panikarov.
Hukkunute ja vangide arv siiani ebaselge
•• Kolõma laagritesse viidud vangide ja seal hukkunute arvu kohta on erinevaid andmeid, seetõttu on õigem rääkida ligikaudsetest hinnangutest.
•• Vangide hulka on hinnatud miljonist kuni viie-kuue miljonini. Suuremaid arve esitati Venemaal 1980-ndate lõpus ja 1990-ndatel.
•• Autoriteetne Venemaa ajaloolane Roi Medvedev on väitnud, et rohkem kui 400-st Dalstroi laagrist käis läbi ja töötas seal vähemalt 2,5 miljonit inimest.
•• Nüüd aga väidab Magadani muuseumis Stalini vangilaagrite uurimisega tegelev ajaloolane Aleksandr Navossardov, et kõik need miljonid olevat liialdus ja FSB arhiivide täpsustatud andmetel võivat rääkida 1932.–56. aastani Kolõmal olnud miljonist vangist. Neist 200 000 surid külma, kurnatuse ja nälja tõttu, paarkümmend tuhat lasti maha.
•• Pead selle miljoni eest anda ei saa, sest samas Magadani muuseumis on esile toodud Dalstroi vangide hulk aastate kaupa. Sealt selgub, et 1938.–1953. aastani istus laagrites iga aasta stabiilselt üle 100 000 vangi. Kui arvestada väga suurt suremust, siis loogiliselt võttes peaks vangide hulgaks tulema mitu miljonit.
Gulagi vangid
Vangide arv
kasvas kiiresti
•• Tuntud Vene ajaloolase
Roi Medvedevi andmeil kasvas Nõukogude vangilaagrites
(Gulag) istujate arv alates
1930-ndatest kiiresti:
•• 1928 – 30 000 vangi
•• 1932 – ligi 2 miljonit
•• 1937 – ligi 6 miljonit
•• 1953 – ligi 12 miljonit
„Sõime maa all mitu kuud puukoort ja jääd!”
20-aastasena nõukogudevastase tegvuse eest süüdi mõistetu saadeti 25 aastaks vangi.
81-aastane Vassili Kovaljov veetis poliitvangina Stalini laagrites kuus aastat, neist kolm aastat Kolõmal.
Kuulates tema juttu elust sisuliselt sunnitööliste laagrites, ei väsi ma imestamast, kuidas saab inimene pärast sellistest vasktorudest läbi käimist välja näha nagu 60-aastane noor pensionär! Odessast pärit, kuid Magadani elama jäänud Vassili töötab ikka veel autoremondilukksepana ja käib iga päev kella kaheksast viieni tööl.
Tema mälu on endiselt nii suurepärane, et ta räägib kõigist elusündmustest kuupäevase täpsusega.
Vassili küsib kaks korda üle, kas ma olen ikka Eestist, ja siis pahvatab: „Ma viisin pärast vabanemist Eestisse keelatud kirjandust! Mul oli Eestis üks hea sõber – Erich Oskarovitš Schneider. Ta vahistati Soome põgenemise eest, istusime koos Budubõtšagi laagris.”
Budubõtšagi laager oli üks Kolõma karmimaid.
„Seal kaevandati ju uraani?” küsin.
„Just! Peaaegu paljakäsi kaevandati!” vastab Vassili. „Mina õnneks otse kaevanduses ei töötanud.”
Budubõtšagi laagris töötanutest jäid ellu vähesed, aga tänu neile sai Nõukogude Liidust tuumariik.
Vassili Kovaljovi lugu on ise-enesest tavaline Suure Isamaa-sõja järgne lugu.
Sõja ajal, lapsena, aitas ta enda sõnul partisane, mille eest sakslased tahtsid ta algul koos vennaga üles puua. Kuna tegemist oli lastega, siis jäeti nad siiski ellu. Pärast sõda vahistati ta aga 1950. aastal 20-aastasena, mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest süüdi ja saadeti 25 aastaks vangi.
Algul istus ta samuti kaugel põhjas Norilskis, kus osales 1953. aastal kuulsas vangide ülestõusus.
„Palju vange lasti pärast mässu maha. Sõdurid toodi tsooni sisse ja hoiatuseks lasti vange valangutega järjest maha,” meenutab Kovaljov.
„Näe, vaata medaleid!” sikutab ta oma pintsakurevääri üles. Sinna on kõrvuti kinnitatud medal „50 aastat võidust Hitleri-Saksamaa üle” ja mälestusmedal Norilski ülestõusust. „Üks on võitluse eest Saksa fašismi vastu ja teine võitluse eest Nõukogude fašismi vastu,” ütleb ta.
Pärast ülestõusu viidi Kovaljov 1953. aasta sügisel koos paljude teiste vangidega Norilskist üle karmima korraga Kolõma laagritesse.
Kolõma kohta räägib Vassili, et oli üritanud põgeneda Holodnajas asunud laagrist, kus oli kullakaevandus. Koos kahe kaaslasega peitusid nad kaevanduskäikudesse ja varjasid end seal mitu kuud.
„Kohati oli miinus 30 kraadi külma. Sõime maa all puukoort ja jääd,” räägib ta kiretult nagu kohvikuskäimisest. Ja lisab siis naeratades: „Üksteist sööma me ei hakanud, nagu vahel juhtus.”
Päevas 300 grammi leiba
Lõpuks saadi põgenikud muidugi kätte. Edasi saadeti Vassili Magadani surmamõistetute vanglasse.
„Seal anti päevas 300 grammi leiba ja 200 grammi vett,” jätkab ta kiretut juttu oma elust. „Jalutama ka ei lubatud. Kambri seinad olid mitme sentimeetri paksuse jääga kaetud. Meid päästis see, et kambrid olid inimesi täis, soojendasime üksteist. Mäletan, et ühel hommikul oli kambris kuus meest surnud.”
Kokku istus Vassili Kovaljov sellistes tingimustes kuus kuud.
Äkitselt ta ägestub: „Me ei ole väärt planeedil Maa elama, kui inimesed üksteisele selliseid asju teevad! Need olid ehtsad piinamised. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ma sain seal ellu jääda! Ma ei usu siiamaani, et olen elus...”
Pärast seda vaikib Vassili viis minutit. Mulle tundub, et kohe-kohe pigistab ta peos oleva teetassi puruks.
Lõplikult vabanes Vassili Kovaljov Kolõma laagritest 15. augustil 1956. Lahkudes palub Vassili: „Erich Schneideril oli tütar, Ivi oli tema nimi. Kui saad, siis tervita teda kindlasti!”
