Meeleheitel Hispaania veokijuhid streikisid vahendeid valimata
Ja kõik seetõttu, et diislikütuse hind on tänavu tõusnud üle 20 protsendi ning kallinemise lõppu ei paista. Pärast keerulisi läbirääkimisi saavutasid võimud suuremate veokijuhtide ametiühingutega kokkuleppe, kuid kriisi lõppu veel ei paista. Valitsus, selle asemel, et hindade koorma all ägavatele sektoritele lahendusi pakkuda, palub rahu, ainult rahu.
Rahu on aga küll viimane asi, mida Hispaanias viimaste päevade valguses leida võib. Inimesi haaras pärast veoautojuhtide streigiteadet hirm, et bensiinijaamades ei jätku kütust ega kauplustes toitu. Kaubanduskeskuste toiduosakondades suurenes läbimüük 30 protsendi võrra, sest külmkappi osteti asju nagu sõja hirmus. Näiteks viis üks daam Kataloonias asuvas Lleida linnas endale koju ei rohkem ega vähem kui 90 liitrit piima, 40 kilo riisi ja 30 veekanistrit.
Värskete toiduainete puudust ennustati alates neljapäevast-reedest, kuigi kala oli kalurite streigi tulemusena juba esmaspäeval vähe saada ja sedagi topelthinna eest. Uudistes näidati aga terve kolmapäev seda, mida tavainimene juba teisipäeva õhtul täheldas: toidukaupluste ja turgude letid on tühjad ning olemasoleva kauba hind tunduvalt tõusnud. Näiteks, kui eelmine nädal maksis kilo baklažaani 99 eurosenti, siis neljandal streigipäeval oli hind üle nelja euro.
Tanklates looklesid aga pikad järjekorrad juba enne streigi algust, sest inimesed panid igaks juhuks paagid pilgeni täis. Tulemuseks oli see, et esmaspäeva pärastlõunaks oli mitmel pool kütus otsas. Bensiinijaamade läbimüük oli ligi poole suurem kui tavalisel nädalavahetusel.
Ja iga järgneva streigipäevaga suurenes kütusepuudust tunnistavate tanklate arv ning seda ka seetõttu, et piketeerijad ei lubanud kütuseautosid tanklatesse. Esialgu Barcelonas ja hiljem teisteski linnades pidi politsei kütust tanklatesse toovaid veoautosid vihaste streikijate eest kaitsma. Kolmanda streigipäeva hommikuks oli Kataloonias suuri raskusi bensiinipaagi täitmisega, mujal võis pärast kolme suletud bensiinijaama leida vähemalt neljanda avatuna.
Streigist väljapressimiseni
Samal ajal, kui tarbijakaitse kutsus inimesi toidu ja kütuse varumise osas mõistusele ja lisas, et esmatarbekaupade puudust ei teki, külvasid raevus veoautojuhid aina enam paanikat ja segadust. Juhid, kes streigiga nõus polnud ning oma tööd teha soovisid, piirati sisse ja neil ei lastud edasi sõita. Valencias otsustasid vägivaldsed streikijad mõne veoauto kaubakoorma lihtsalt teele laiali visata ning Prantsuse piiri äärses La Jonqueras kaebasid välismaalastest juhid oma pantvangiseisuse üle. Osade tunnistajate sõnul üritati isegi rusikaid ja tulirelvi välgutades teisi veoautojuhte streigile sundida.
Pikettijate otsustavus terve riigi elu seisma jätta lõppes Granadas aga traagiliselt – ühe veokijuhi surmaga, ja Cuencas sõitis kütuseveokit turvanud tsiviilkaardi ametiauto üle pikettija jala. Samalaadseid intsidente juhtus teisel ja kolmandal streigipäeval terves riigis.
Streikijad häirisid tõsiselt ka tavakodaniku igapäevarutiini, lootes et niigi ärev meeleolu kasvab lumepallina väljakannatamatuks. Kel oli vaja mõnda suurlinna tööle või kooli minna leidis tee pealt eest teosammul liikuvad mitmesaja masinaga veoautoread, mõni lausa risti autoteele pargitud, mis tekitasid sadade kilomeetrite pikkuseid sõiduautodest koosnevaid liiklusummikuid.
Analüütikud kommenteerivad toimuvat üheselt: üks asi on põhiseaduslik õigus streigile, ent väljapressimine, millega veoautojuhid koleeriliselt tegelesid, on hoopis midagi muud. Tavainimene aga küsib, kus on politsei? Ja miks kindlustatakse streikijate õigus streigile, ent mitte ülejäänute õigus tööle?
Taoliste tunnete ajel asendus enne streiki valitsenud üldine solidaarsus veokijuhtide nõudmistega juba esimese streigipäeva lõpuks rahulolematuse ning vihaga nende vastu.
Kolmandaks päevaks ühinesid tänavaprotestidega ka senini vaikinud kalurid ja põllumehed. Ja siseministeerium andis lõpuks politseile käsu korra tagamiseks, kuigi pisut hilja, sest olukord oli jõudnud juba üle käte minna. Päev möödus ebaseaduslike protestide, haavatute ning politsei vaheleastumistega. Viimaste tõttu muutus kalurite meeleavaldus Cadizis tõsiseks tänavalahinguks, kus sai vigastada kaheksa politseinikku ja neli kalurit, kellest üks lebab tõsiste vigastustega haiglas. Alicantes aga süüdati põlema üks veoauto, kus juht sees magas. Ka tema lamab tõsiste põletushaavadega haiglas.
Samal ajal arreteeris politsei Madridis 61 veokijuhti avaliku korra rikkumise, vägivallatsemise ning võimudele vastuhakkamise eest.
Streigi poolik lõpp
Transporditöölised soovisid, et valitsus määraks kütusehinnaga seotud miinimumtasu, mida klient peab veoteenuse eest maksma. Streikijate esindajate sõnul kehtib taoline alammäär Prantsusmaal ja Belgias ning on ideaalne kaitsmaks sektoris töötavaid füüsilisest isikust ettevõtjaid (FIE) suurfirmade dumpingu eest. Ühtlasi annab taoline tariif neile võimaluse lepinguid vastavalt kütusehinna kõikumisele tihedamalt korrigeerida. Valitsus aga vastas, et “pole mingit võimalust määrata vaba turumajanduse tingimustes kohustuslikke tariife”. Selle asemel asetas ta läbirääkimiste lauale 54 ettepanekut, millega 88 protsenti veoautojuhtidest esindav Teetranspordi Rahvuskomitee kolmapäeva hilisõhtul nõustus. Abinõud sisaldavad erinevaid maksusoodustusi, lepingute uuendamist, abiraha tegevuse lõpetamisel ja ka näiteks riigi toetust EL-is veokijuhtide ettepanekule luua uut tüüpi kütuseliik, mida müüdaks vaid veofirmadele. Kokkuleppega ei nõustu streigi algatajad, peamiselt FIE-dest koosnevad ühingud, kelle meelest pole muudatused piisavad.
Neljapäeva varahommikul läksid ka kalamehed taas merele, kuigi jätkavad valitsusega läbirääkimisi. Riik pakub neile puudujäägi korvamiseks 19 miljonit eurot, maksusoodustusi ja väljatöötamisel on ka põhjalikum abinõudepakett.
Meeleheitel põllumehed teatasid aga, et veokijuhtide streigi ajal on roiskunud sadade miljonite eurode väärtuses piima ning puu- ja köögivilja. Laialiveo peatumise tõttu on oma töö pidanud katkestama ka paljud ehitusfirmad ja tehased. Kolmapäeval seiskusid ka Seati, General Motorsi ja Fordi autotehased, jättes tootmata vähemalt 13 000 autot päevas ning 70 000 töötajat pidi käed rüppes istuma. Sadamad ja lennujaamad on samuti kriitilises seisus, sest kõik kaubad, mis on maale jõudnud, seisavad veoautosid oodates sadamates ja lennujaamades, tõkestades seal tööd.
Ometi muutus kolmapäeva hilisõhtuse kokkuleppega enamiku oodatud sünge stsenaarium pisut optimistlikumaks, kuigi majanduskriisi Hispaanias aina süveneb ja enam ei välista keegi ka üldstreigi võimalust. Selle ennetamiseks alustab peaminister José Luis Rodríguez Zapatero järgmisel kolmapäeval läbirääkimisi ettevõtjate ja ametiühingutega kriisi leevendamiseks.
