Sel nädalal tekitas korraks furoori Rjuriku väidetava järeltulija nõue Kreml suguvõsale tagastada. Reuters

Kremli häälekandjasse Rossiiskaja Gazeta jõudnud uudismull, kuidas Rjurikovitšite vürstisoo pärija nõudvat Moskva Kremlit tagasi, läks lõhki, sest Moskva arbitraažikohus leidis, et kodanik Valeri Kubarevi hagi arutelul pole mingit mõtet.

Meid Eestis peaks huvitama Rjuriku järeltulijad hoopis teisest küljest – elus olevatelt Rjurikovitšitelt võetud DNA-proovid viitavad, et nad kannavad läänepoolsetele soomeugrilastele omaseid geene.

Kremlile võiksid pretendeerida pigem 1613–1918 valitsenud Romanovid kui Rjurikovitšid ja keegi Kubarev ei mahu kuidagi sellesse pilti. Moskva valitsejasoona said Rjurikovitšid otsa juba 1598. aastal, kui suri tsaar Fjodor I, kuid ka 1606–1610 valitsenud Vassili Šuiski mahub tegelikult nende hulka. Kubarevi põlvnevus Rjurikust on aga enam kui kahtlane. Ta on end küll kuulutanud kogu Venemaa suurvürstiks ja esitleb end vürst Rjuriku kauge järeltulijana, kuid otsest pärimisõigust ta tõestada ei suuda.

Aastasadu kestnud vaidlus, kas Rjurik oli varjaag või slaavlane, võtab kummalisi pöördeid. Poola professsor Andrzej Bajor uuris Rjuriku järeltulijate DNA-d, võttes proove sellesse suguvõssa tõestatult kuuluvatelt siniverelistelt, kuid ka tavalistelt soomlastelt ja poolakatelt.

Y-kromosoomi haplogruppe reastades on võimalik jälgida pärilikkuse edasikandumist isaliini pidi ja nii võttis Bajor ka ette kahe kuulsa valitsejasoo – Novgorodi, Kiievi ja Moskva valitsejate Rjurikovitšite ja Leedu Gediminase vürstisoo – järeltulijate genoomi põhjalikuma uurimise.

Vladimir Monomahhi järeltulijad Šahhovski, Gagarini, Solomini, Lobanov-Rostovski, Rževski jt vürstisugudest kandsid geenides kõik ühist N1c1 haplogrupi alatüüpi, nagu ka enamik Rjurikovitšitest tervikuna ja selle analüüsi põhjal Rjurik isegi. Rjurikovitšite geenipilt võimaldab neid seostada just soomeugrilastega, haplogrupp N1c1 on levinuim Kirde-Euroopas, soomlastest kannab seda enam kui 60, lätlastest-leedulastest enam kui 40 protsenti.

Kuid ilmnes ka lahknevus Rjurikovitšite sees. Tšernigovi vürsti Oleg I (suri 1115) järeltulijail on leitud hoopis slaavipärast haplogruppi R1a ja R1b, sama leiti ka Volkonskitel. Nüüd peaks nad justkui Rjurikovitšite sugupuust kustutama.

Ilmseks sai ka see, et Leedu Gediminase suguvõsa (samuti haplogrupist N1c1) siiski Rjurikovitšite hulka ei kuulu. Neil on küll Rjurikuga ühine prototšuudist esiisa, kuid nad on Rjuriku enda järeltulijad vaid naisliine pidi. Ka Trubetskoid (sh Tõnu Trubetsky) põlvnevad Gediminasest, mitte Rjurikust.

Nestori legendid

Kui ajada järge Nestorile omistatavas kroonikas „Jutustus möödunud aegadest”, võiks joonistada Venemaa valitsejate põlvnemistee lausa Aadamast ja Eevast Moskva Kremlisse välja – piibel näitab sugupuu Noani, Nestori kroonika alustab aga Noa järeltulijaist.

Rjuriku kohta kirjeldab Nestor legendi, kuidas Novgorodi riigi alamad tšuudid, slaavlased, kriivitšid ja vessid saatsid saadikud varjaagide maale ja kutsusid omale valitsejaid. Saabunud olevat (millalgi 862. aasta paiku) kolm venda: Rjurik Novgorodi, Sineus Valgejärvele ja Truvor Irboskasse.

Nestor ütleb selgelt, et varjaagid elasid üle mere ja olid suguluses rootslaste, normannide, anglite ja götalastega. Selle versiooni tõttu on üritatud ka tõestada Rjuriku põlvnemist Taani iidsest kuningasoost. Lugu valitsejate kutsumisest võib olla katse legitimeerida hilisemat võimu, kuid kindel on see, et peaaegu kõik Venemaa aadlisood on üritanud oma põlvnemises Rjurikuni välja jõuda.

Teistes Vene kroonikates esineb küll vihjeid algsele võimuvõitlusele Novgorodis slaavlase Gostomõsli ja varjaag Rjuriku vahel, aga Rjuriku pärijad jäid peale ja nii ei leia me Gostomõslist Nestori kroonikas ridagi.

Rjuriku esimesed järeltulijad kannavad peamiselt germaanipäraseid nimesid (Igor = Ingvar, Vladimir = Valdemar), ei Sineuse, Truvori ega Rjuriku enda nimest ei ole võimalik soomepärasust välja lugeda. Kuid viikingiaegsetel vastastikustel rüüsteretkedel oli naiste vägistamine kombeks ja geenide segunemist üht või teist pidi ei saa välistada.

Venestumise ohvrid

Novgorod oli laialivalguv moodustis, mille alamaist suurema osa moodustas soome-ugri rahvastik, Beloozero ehk Valgejärve alamad olid tänapäeva vepslaste esivanemad. Ka Murom oli algselt soome-ugri vürstiriik. Kuid järgnenud sajanditel suurem osa rahvastikust venestus kas siis vägivalla või sulandumise teel. Põhjapoolsetest venelastest kannab praegu geenides soomeugrilaste N1c1 markereid 35 protsenti, Tveri, Pihkva ja Smolenski venelastest 16 protsenti.

Rjurikovitšitel oli küll veider pärimiskord, mis pidi igale pojale tagama vürstiriigi, esmalt lausa rotatsiooni korras, hiljem aga kinnistusid kohalikud vürstisood. Ja nii Kiievi vürstiriik ka koost lagunes. Moskva ilmus maailmakaardile sama killustumise tulemusel 12. sajandil.