Miks osutub homofoobia väljajuurimine nii raskeks?
Vaatamata arvukatele uuringutele, mis näitavad homoseksuaalsuse aktsepteerimise tõusu paljudes riikides kui loomulikku ja tervet seksuaalsusspektri osa, pühib maailma homofoobia uus häiriv laine.
Venemaal on Vladimir Putini valitsus taandanud oma geidest kodanikud paariate staatusesse ning keelanud neil väljendada seisukohta, justkui võiksid samasooliste vahelised suhted olla võrdsed heteropaaride suhetega. Uganda on vastu võtnud sallimatu geidevastase seaduse. Isegi USA-s, esimese maailma demokraatia hällis, töötati Arizonas välja seaduseelnõu, mille kohaselt olnuks äridel õigus religioossetel kaalutlustel keelduda geisid teenindamast. See ei läinud läbi üksnes kuberner Jan Brewteri veto tõttu.
Isegi võrdlemisi vabameelne Euroopa on seksuaalse orientatsiooni teemadega ikka veel kimpus. Näiteks Iirimaal võib õpetajaid nende normist erineva seksuaalsuse tõttu vallandada. Vaatamata peagi ees ootavale samasooliste abieluseaduse referendumile, maksis Iirimaa rahvusringhääling RTE hiljuti märkimisväärse summa katoliku kiriku lobby-grupile (kes on jäigalt seisnud vastu igasugusele võrdusele) pärast seda, kui saatekülaline neid homofoobias süüdistas. Inglismaal jõudis Suurbritannia Iseseisvuspartei kantsler David Silvester jaanuaris uudistesse väitega, et samasooliste abielu ei ole mitte ainult pühakirja vastane, vaid põhjustab ka üleujutusi.
Termin „homofoobia“ võib juba iseenesest olla problemaatiline, kuna see viitab patoloogilisele või irratsionaalsele hirmule. Psühholoogilistes uurimustöödes väidetakse, et homoseksuaalsete diskrimineerimine on eelarvamuse vorm, seega termin „seksuaalne eelarvamus“ oleks täpsem.
On mitmeid põhjuseid, miks seksuaalne eelarvamus võib püsida. Esmalt ideoloogiline: kui homoseksuaalsust nähakse negatiivses valguses selle grupi poolt, millega indiviid ennast kõige rohkem samastab, ei ole üllatav, et see eelarvamus manifesteerub ka indiviidi tasandil. Professor Gregory M. Herek on seda teemat sügavuti uurinud ja märgib „... seksuaalne eelarvamus peegeldab grupisiseseid mõjusid, mis on vaenulikud homoseksuaalsete ja biseksuaalsete inimeste suhtes ... veel üks eelarvamuste allikas on arusaam, et geid ja geikogukonnad esindavad väärtusi, mis on otseses vastuolus vaatleja enda isikliku väärtussüsteemiga.“
Toome näiteks religiooni. Vaatamata Jeesuse selleteemalisele vaikimisele, kuulutab katoliku kirik, et homoseksuaalne käitumine on vastuolus „loomuliku seadusega“ ja seda väidavad ka paljud teised kristlikud sektid, kellest paljud sildistavad homoseksuaalsuse kui allakäinud „elustiili valiku“. Need aluseta väited pudenevad aga liivaks kui vaadelda homoseksuaalsust teiste loomaliikide puhul ning kui tutvuda uuringutega, mis näitavad, et ka inimeste jaoks ei ole tegu pelgalt valiku küsimusega. Islam ja judaism võtavad homoseksuaalsuse suhtes eriti negatiivse hoiaku ja selline eelarvamus ei ole kinnistunud ainult aabrahamlike religioonide külge.
Teine homofoobia püsimise põhiline põhjus võib olla kaitsereaktsioon, mis on juurdnud hirmudes ja ebamugavuses omaenda seksuaalsuse pärast. 1996. aastal USA-s Georgia ülikoolis läbiviidud uuring (Henry E. Adams et al) võttis vaatluse alla grupi end ise heteroseksuaalsetena identifitseerivaid mehi ja jagas need kaheks sõltuvalt sellest, kas nad avatult väljendasid homofoobseid seisukohti. Mõlemale grupile näidati heteroseksuaalset, lesbi- ja geipornot ning mõõdeti samal ajal peenisesse jõudva vere hulka ja muudatusi erektsioonis.
Kui homofoobse ja mittehomofoobse grupi puhul toimus elavnemine peenise vereringes ühtviisi nii hetero- kui lesbipornot vaadates, siis ainult homofoobide grupi puhul toimus sarnane reaktsioon ka meestevahelist seksi nähes. Edasi paluti kõigil osalejatel nähtud materjali hinnata erutavuse seisukohast ning homofoobide grupp väitis, et geipornol polnud neile mingit mõju – kuigi nende peenised rääkisid teist juttu.
See viis autorid järeldusele, et „homofoobia on ilmselt seotud homoseksuaalse erutusega, mida homofoobne indiviid kas ei teadvusta või eitab.“
Samuti leidis 2012. aastal läbiviidud uuring (Netta Weinstein et al), et indiviidid, kes kogesid vähest vanemate toetust, kaldusid oma samasoolisi ihasid varjama, mis omakorda viis kaitsemehhanismide ülemäärase rakendumiseni, sealhulgas homofoobiani.
See võib osaliselt selgitada sagedasi avalikkuse ette jõudnud juhtumeid, kus mürgiselt homovastased kirikuisad ja poliitikud praktiseerivad salaja sedasama käitumist, mida nad kantslist hukka mõistavad. George Rekkers on väga hea näide – baptistliku kiriku pastor ja psühholoog, Family Research Councili asutajaliige (FRC puhul on tegemist agressiivselt homoseksuaalsuse vastase kristliku lobby-organisatsiooniga, mis nüüdseks on arvatud vihagruppide hulka). Rekkers ise kirjutas raamatu pealkirjaga „Growing Up Straight – What Every Family Should Know About Homosexuality“ (Heterona kasvamine – mida iga perekond peaks homoseksuaalsusest teadma), mis rebiti akadeemikute poolt ülekantud tähenduses küll ribadeks, aga mida konservatiivid kiitsid. Rekkers juhtis ka „geide pööramise“ keskust, kuni ta tabati 2010. aastal reisimas meesprostituudiga, kelle ta reisi jaoks palkas.
Washingtoni vabariiklasest esindaja Richard Curtis oponeeris diskrimineerimist keelustavale geiõiguste eelnõule, kuid astus 2007. aastal tagasi kui selgus, et ta oli seksinud mehega, keda kohtas täiskasvanute raamatupoes. Evangelist pastor Ted Haggard mõistis homoseksuaalsuse avalikult hukka, kuid astus oma ametikohalt tagasi, kui ta pandi silmitsi faktiga, et ta oli oma meessoost massööriga maganud juba kolm aastat.
See on vaid käputäis näiteid, lisada võiks veel kümneid. Kuigi nende inimeste teod on kahtlemata silmakirjalikud, on neile täbarat olukorda arvestades raske mitte kaasa tunda – olgugi see kaastunne vaid allhoovus – ning raske on ignoreerida ka aimdust, et tegelikult on nad sõjas iseendaga. Nagu prof. Richard Ryan, 2012. aasta uuringu autor, kirjutab: „kui sul on mingi out-grupi suhtes tugev vastureaktsioon, küsi endalt - miks? ... on näha, et vahel teisi alla suruda püüdvad inimesed on ennast pidanud alla suruma ning neile saab samuti kaasa tunda. Nad võivad olla mitteaktsepteerivad teiste suhtes kuna nad ei suuda iseennast aktsepteerida.“
Mitte ükski hulk põhjendusi ei vabanda välja agressiivset homofoobiat, kuid tegelikkuses võib homofoobia rääkida palju rohkem homofoobidest kui homoseksuaalsetest inimestest.
Copyright Guardian News & Media 2014
