Rüblikud lollitavad võõraid nähes nagu lapsed ikka. Aga nad on õppinud isegi äikeseraksatuste peale pikali maha heitma. Foto: Krister Paris

Vanade puude plahvatuses räsitud oksad on kenasti ära pügatud. Ent tüvedesse puuritud aukudest immitseb reetlikku vedelikku. Kuskil seal sügavuses istuvad lasteaiale langenud mürsurahe killud. „Isegi Donetskis polnud midagi sellist!” meenutab tarmuka olekuga direktor Valentina Smišenko Slovjanski lasteaias nr 88. „Kujutage ise ette. Katsume lastega võimalikult palju õues olla, vastutame niigi nende elude eest ja järsku see…”

Paarkümmend last mängisid väljas ka selle aasta 10. veebruaril. Lahingud Slovjanski pärast olid juba kuid tagasi lõppenud ja Ukraina üksused separatistid välja tõrjunud. Ametlik vaherahu pidi hakkama kehtima viie päeva pärast. Pommitamine tuli sõna otseses mõttes välguna selgest taevast. Esimeste kõmatuste peale joosti üheskoos siseruumidesse ja heideti pikali. Viimasena välja jäänud kasvataja kattis lapsi oma kehaga ja hukkus plahvatuses.

« Avalehele 29 Kommentaari