Moldova Euroopa-unistus on korraga hajuma hakanud
Kujutlegem, et Eestis oleks 1990. aastate algul Moskva mahitusel moodustatud Transnarvskaja Respublika. Vene väed oleks jäänud sisse ja idapoolne tükk riigist lahtirebituks. Eestit tuuakse näitena läbikukkunud riigist, mida juhitakse ebaefektiivselt, mille majandus kiratseb ja maine on vilets. Sadu tuhandeid eestlasi on Euroopas illegaalselt: mehed ehitustel, naised lõbumajanduses.
Viimaks tekib soov hüpata Euroopa Liidu rongile. Aga oh häda, rong on juba kaugenemas. Tuleb kiiremini jooksma hakata, et järele jõuda. See on raske, väga raske, sest treening on tegemata. Vaid uuemad reisijad viipavad rongilt julgustavalt, vanemad ei tee sedagi... Sellises olukorras on kunagine vennasvabariik Moldova praegu.
Moldova on olnud õigel kursil, et sõlmida 2013. aasta jooksul EL-iga assotsiatsioonilepe ja vabakaubanduslepe (DCFTA) ning lõpetada viisadialoogi läbirääkimised. Tundus, et EL-i liikmesriikide hulgas kasvas ka toetus Moldova kodanike jaoks viisavaba reisimise kehtestamisele. Veel enamgi, Moldova on soovinud idapartnerlusest edasi liikuda ja saada nn Balkani grupi osaks, et järgmise sammuna esitada EL-ile liitumisavaldus. Tõepoolest sai viimastel kuudel Moldovast ainuke idapartner, kellele EL-i tippametnikud pakkusid liikmelisuse perspektiivi. Peaminister Vlad Filat ja tema meeskond suhtlesid tihedalt EL-i valitsustega ja saavutasid kõrgetasemelise toetuse.
Värviline revolutsioon?
Need Moldova edusammud on aga alates veebruarist-märtsist tõsise löögi all. Rivaalitsemine valitsuskoalitsioonis viis parlamendis usaldushääletuseni, mille algatas Kommunistlik Partei. Filati valitsus kaotas ja esitas president Nicolae Timoftile lahkumisavalduse, mille too 8. märtsil rahuldas. Niiditõmbajaks osutus Moldova rikkaim ärimees Vlad Plahotniuc, kelle huvides oli valitsus võimult tõugata, et saada kontroll kohtusüsteemi ja õiguskaitseorganite üle, mis omakorda on vajalik ärihuvide kindlustamiseks.
Vasaktsentristliku Demokraatliku Partei aseesimehe Plahotniuci esindajaks on partei ja parlamendi esimees Marian Lupu. Ta näib koos liitlastega tegutsevat eeskätt isiklike poliitiliste huvide nimel, näidates üles vähest huvi Moldova euroliidu-suunalise tegevuse vastu enne tõenäolisi juunikuiseid erakorralisi valimisi.
„Luureandmed” Moldovast igatahes kinnitavad, et Lupu koos Plahotniuciga ühelt ja Filat teiselt poolt on sedavõrd hullusti tülis, et pigem lastakse riik põhja, kui ära lepitakse.
Pessimistide hinnang on selline: kui Ukrainas kõrbes oranž revolutsioon ja seejärel Gruusia rooside revolutsioon, siis nüüd on järg Moldova värvilise revolutsiooni käes. Mõned optimistid loodavad, et ehk õnnestub lõhenenud Euroopa-meelsetel jõududel siiski ära leppida. Arusaadavalt tähendaks uus segaduse periood Moldovas kommunistidele suurt poolehoiu kasvu. Esialgsete hinnangute järgi nad siiski absoluutset enamust valimistel ei saavutaks, vaid jääksid ikka umbes 35% juurde.
Moldova on EL-i suunal näidanud sihikindlust ja töökust ning konstruktiivset meelt läbirääkimistel. Samas on aga selge, et EL-i populaarsus on langenud, sest moldovlased pole saanud tunda EL-iga lõimumise vilju.
Eesti jaoks on Moldova Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi 2011.–2015. aasta arengukava järgi üks prioriteetsetest partnerriikidest. Mõistagi on meie huvides mitte Venemaa poolt Transnistria kaudu manipuleeritav, vaid tihedalt Euroopasse integreeritud Moldova.
Eesti on Moldovale jaganud poliitilist toetust ja teinud eri arenguprojekte. Muide, Moldoval on juba 2008. aastast Tallinnas saatkond, mille rendikulusid Eesti algul osaliselt kompenseeris. Praegune Moldova Eesti-suursaadik, siin diplomaatide kooli lõpetanud Victor Guzun on Eestis tublilt ja nähtavalt tegutsenud. Kahju, kui uus valitsus ta koju kutsub.
