NATO vallutas jaanipäeval Aafrika ranniku lähedal väikese saareriigi
Silmapiiril paistab rodu sõjalaevu ning nende ees läheneb rannale hulk paate ja meres liikuvaid amfiibsoomukeid. Kujuteldavale Mada Verde saarele on kujuteldavad terroristid rajanud vabriku, mis on võimeline tootma massihävitusrelvi. ÜRO mandaadiga NATO on otsustanud sekkuda ja oma kiirreageerimisväed maale tuua.
Järsku kaiguvad rannas plahvatused ja üle taeva sööstavad neli hävitajat Harrier, mis ranna dessandi maabumiseks oma pommidega ette valmistavad. Juba on merelt kohale jõudnud esimene grupp Hispaania merejalaväelasi ja nüüd läheb rannal tuliseks. Peagi maabuvad ka soomukid ja üle-jäänud toetusjõud.
Umbes kümne minutiga on ajakirjanikele mõeldud jõu-etendus juba lõppenud ning kujuteldavate terroristide kujuteldav vabrik likvideeritud. Ning NATO kiirreageerimisjõud oma töö efektiivselt teinud.
Kuid nii mõnegi kohalviibija jaoks hakkab õige tegevus alles nüüd. Flamingo-randa ümbritsevatel mäenõlvadel võtavad koha sisse snaiprid ja raadio kaudu hakatakse omavahel närviliselt infot vahetama.
Peagi jõuab sisemaalt randa maastikuautode kolonn, millest astub kõrvetava päikese alla grupp heades ülikondades härrasmehi, lisaks nende laigulistes vormides saatjad. Saabunud on NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral James L. Jones.
Mehed mustas
“See, mida te nägite, oli NATO par excellence,” ütleb peasekretär. “Tegu on NATO vastusega 21. sajandi julgeolekuprobleemidele,” jätkab ta. Tõepoolest – kui NATO suudabki sellest sügisest saata 25 000-mehelise väekoondise mis tahes maailma paika korda looma, pole sellel organisatsioonil maailmas vastast. Ehk nagu ütleb peasekretär: “NATO-st on saanud proaktiivne julgeolekutagaja.”
Ajakirjanikele tehtud sõu jätab igatahes võimsa mulje. Jõulisse konteksti ei taha kuidagi sobida see, et peasekretär on tulnud Aafrika päikese alla mustas ülikonnas.
Eestlane tagas sõdurite julgeolekut
Eesti kaitseväelane, kes NATO kiirreageerimisjõudude (NRF) õppusest ilmselt kõige tihedamalt osa võtab, on igapäevatöös Saksamaal Heidelbergis NATO maavägede staabis teeniv major Mirko Arroküll. Tema tööks on olla NRF-i logistikagrupi staabi julgeolekuohvitser, kes vastutab kohal oldud aja jooksul sõjaväelaste ning nende vara kaitse eest.
“Põhiline oht, mida me siin arvestame, on kriminaalne element,” räägib major Arroküll Cabo Verde ohtudest. Terroristidega NATO Cabo Verdes ei arvesta.
“NATO tundub kohalikega üsna hästi läbi saavat ja mingeid intsidente peale varguste ette ei ole tulnud. Sellest annab tunnistust ka NATO laagri paiknemine kohalikele küllalt lähedal. Tänavalt on võimalik kivi või näiteks süütepudeliga tabada otse laagri keskpaika, kus hoitakse muu hulgas ka kütust. See on kummist mahutis maasse kaevatud.
Scheffer: Eestil pole vaja karta mingit ohtu
NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer ütles Eesti Päevalehele, et lisaks võitlemisele tänapäevaste julgeolekuohtudega, nagu terrorism, suurendavad NATO kiirreageerimis-väed ka iga liikmesriigi julgeolekut laiemas mõttes.
“Ma arvan, et eestlased ei peaks kartma mingit ohtu. Kuigi NRF näitab meie võimet maailmas korda luua, ei tohi me unustada, et NATO olemus pole ju muutunud. Washingtoni leping kehtib endiselt ning üks-kõik millist rünnakut ühe riigi vastu käsitatakse rünnakuna kõigi vastu. Kollektiivne kaitse on NATO nurgakivi ning see ongi minu sõnum eestlastele.”
NRF-i hakkab pärssima raha ja mugavus
Pärast Cabo Verdes nähtud NATO kiirreageerimisvägede (NRF) õp-pust võib öelda, et alliansil on ühes taktis toimiva ekspeditsiooniväe tekkeni minna veel jupp maad.
Meediakanalite jaoks viimse detailini lihvitud sõjaetendus sujus laitmatult, kuid särava pealispinna alt paistab probleeme. Lisaks sellele, et eri riikide sõja-väelased kulutasid isegi läbiharjutatud õppusel väga suure hulga aega üksteisest arusaamiseks ja käskudele allumiseks, on ka mõned laiemad probleemid.
“Mõned liikmesriigid ei soovi NRF-i anda nii palju sõdureid, kui nad suudaksid,” ütles üks kõrge NATO ametnik Eesti Päevalehele. “NRF on pälvinud küll kõigi heakskiidu, kuid kui selle jaoks hakata sõdureid küsima, siis on kõigil vaja oma mehi kuskile mujale saata.”
“Kui riik hoiab sõdureid näiteks Afganistanis, siis on see talle ju mugav – on teada, kus on mehed ja kui palju raha neile kulub. NRF-i koosseisu antud vägede puhul ei saa neid asju ennustada ”
Kes sõdib, see maksab
Põhjus, miks riigid ei taha oma vägesid NATO käsu alla anda, olevat eelkõige see, et kõik vägede NATO lipu alla saatmisega kaasnevad kulud peab kandma riik ise ja ühist rahakotti NATO-l nende jaoks pole. Oma vägesid kuhugi saatvaid riike ootavat pärast tavaliselt arved, mida pole võimalik oma kaitse-eelarves täpselt ette planeerida.
Alates juuli algusest on NRF-i koosseisus Eesti demineerimismeeskond. Ning võimalike missioonide kulud peame me ise kandma.
Ekspeditsiooniväe õlitatult toimima saamine on NATO-le ilmselt kõige olulisem lähiaja väljakutse. Ühe kõrge sõjaväelase sõnul ootavad allianssi “väga suured probleemid” juhul, kui NRF ei hakka toimima. Cabo Verdes juuli alguseni toimuv õp-pus annab NATO-le kindlasti olulisi õppetunde. NRF peaks saavutama täisvalmiduse ok-toobri alguseks. Kas ta seda ka saavutab, saab peasekretäri käest küsida sügisel Riias toimuval tippkohtumisel.
Hannes Krause käis Cabo Verdes koos rahvusvahelise ajakirjanike grupiga USA Tallinna saatkonna kutsel.
