Neli tundi külmas ja tuules, et päris elus presidendile otsa vaadata
Väikeses Eesti-suuruses New Hampshire’i osariigis ärkasid kümned tuhanded inimesed pühapäeva hommikul ülivara, et kõigepealt tundide kaupa õues külma ja tuule käes seista ning siis lõpuks näha enda ees päris elusuuruses üht endist ja üht praegust presidenti. Need üritused on osa pikast traditsioonist, mis eestlastele ehk veidi võõras tundub.
President Barack Obama ei astu New Hampshire’is üles esimest korda. Ülesastumine on presidendi kampaaniaürituse kohta üsnagi leebelt öeldud – kõige täpsemalt annab seda võrrelda rokk- või popstaari kontserdiga. Ainult selle vahega, et kui näiteks Lady Gaga fännid läksid Tallinna lauluväljaku äärde tunde varem selle pärast, et nende iidol ei ole Eestis varem käinud ega tõenäoliselt ka tule enam, siis Obama on New Hampshire’is viimase nelja nädala jooksul käinud juba neli korda. Ehk näitabki see kõige eredamalt, kuivõrd tulihingelised on tema fännid.
Ajakirjanikele avati ürituse uksed juba kella seitsmest hommikul ja varasem info ütles, et president peaks kohale jõudma umbes pool üksteist. Kui me 43 000 elanikuga Concordi linna ettenähtud parkimiskohta jõudsime, võis kinnipandud kesktänaval näha juba tohutu suurt järjekorda: presidendi audientsi nimel tuli esiteks hankida pilet ja teiseks läbida päris intensiivne turvakontroll. Piletid olid küll tasuta, kuid vajalikud selleks, et masse piirata. Hilisem tuletõrje käest saadud info ütles, et kohale oli tulnud päris suur inimmass: kokku oli pealtvaatajaid umbes 14 000.
Salateenistuse umbusk
Kui ajakirjanikud sellest suurest, tuhandete ja tuhandete inimeste järjekorrast mööda viidi, oli veel vähemalt kolmes eri kohas vaja näidata oma isikut tõendavat dokumenti, otsida end üles mingist nimekirjast, jätta fotokaamera salateenistuse tüüpide kätte, kes tegid sellega igaks juhuks paar prooviklõpsu, et näha, kas tegemist on ikkagi õige aparaadiga, ning siis umbes kahe-kolme soojakraadises karges õhus meeldiva makimuusika saatel eelseisvat üritust ootama jääda. Ja see oli alles algus.
Kui enamik rahvast on lõpuks end platsile pressinud, tuleb kõigepealt veel oodata. Umbes tunnikese pärast, kell kolmveerand kümme hakkab laulma üks kohalik akustiline poisteansambel. Edasi läheb üritus enam-vähem ettekirjutatud stsenaariumi järgi: pärast avalaulu loetakse kõik koos Ameerika truudusvannet, siis palub pastor õnnistust kõigile kohalviibijatele, ka vastaskandidaadile ja ta perele, seejärel lauldakse riigihümni ja lõpuks algavad kõned, alates kõige nooremast aktivistist kuni tähtsamate ninadeni välja.
Soojendusbänd Clinton
Iga osa vahel on aga pausid ja rahvas jõuab ikkagi üpris ära jahtuda. Paar korda püüab partei annetajatele ja aktivistidele reserveeritud vastastribüün alustada hõikumist „Fired up! Ready to go!” („Särtsu täis! Valmis rokkima!”), kuid asjata: ega inimesed ei ole sinna hüüdma tulnud, tahetakse ikkagi näha Obamat ja muidugi ka tema kuulsat „soojendusbändi” – endist presidenti Bill Clintonit.
Korraga astubki rahva ette Clinton, kaelas kelmikas veinipunane sall, ja tõmbab nad lõpuks ometi käima, karjuma, hüüdma „We love you, Bill!” ning unustama, et nad on tegelikult juba kolm tundi kohal olnud ja külmetanud.
Kõne kõneks – muidugi räägib Clinton sellest, et vastaskandidaat Mitt Romney on lollusi rääkinud ja Barack Obama on kõige õigem mees presidenditoolil –, kuid ühel hetkel juhatab ta sisse rokkstaari enda.
Presidendi näost ei ole näha ega häälest kuulda mitte ühtegi väsimusnooti, kui ta räägib inimestele sellest, et tal on veel asju pooleli ja et vabariiklased käituvad arusaamatult. Erakordselt väljendusrikka miimikaga annab ta pidevalt mõista, kui tõsised on lood. Räägib arvudest, kummutab Romney väiteid ja lõpuks muidugi annab mõista, et temal pole enam selles kampaanias midagi teha – nüüd on valijate aeg.
Kulminatsioon, rõõmuhõisked ja pauhti – ongi kõne läbi! Tuhanded inimesed kisavad ja karjuvad, Obama ja Clinton lähevad poodiumilt alla fännidega kätlema ning läinud nad ongi.
Keskpäevaks saab lõpuks ometi kuhugi sooja minna. Ainult neli ja pool tundi ootasimegi õues seda 20-minutist kõnet.
Obama lendas pühapäeval läbi veel kolmest osariigist. Clinton, muide, pidas New Hampshire’is veel vähemasti ühe kampaaniakõne.
Concordist poolesaja miili kaugusel, väikeses külakeskuses seisis ta ehtameerikaliku auto kastis ja rääkis enam-vähem sama juttu umbes paarisajale kuulajale. Kohal oli ka Obamat toetava nokkmütsiga kits.
Kandidaadid lõpetasid pika kampaaniaralli
Barack Obama ja Mitt Romney külastasid oma presidendikampaania viimasel päeval nn kõikuvaid osariike, mille valijameeste hääled valimistel otsustavaks saavad.
Üks president Obama viimaseid kampaaniaüritusi toimus suvel traagilise kinotulistamise üleelanud Colorado linnas Auroras. Obama kõneles 20 000-pealise rahvahulga ees sellest, kuidas orkaan Sandy eelmisel nädalal riigi idaosa laastas, ning tõi paralleeli, et ka Aurora inimesed teavad pärast tulistamist, mida selline traagiline sündmus inimeste jaoks tähendab.
Romney külastas kampaania lõpusirgel Florida osariiki, kus pidas Sanfordis oma toetajatele sütitava kõne. „Meil on veel viimane ülesanne jäänud: teha kindlaks, et kõik, kellel on võimalus, läheksid valima. Iga hääl Floridas on meile vajalik,” sõnas ta ja hoiatas, et Obama võit võib kaasa tuua „uue majanduskriisi”.
Lauri Tankleri reisi aitab Eesti Päevalehel ja Delfil kohapeal korraldada USA välisministeeriumi Foreign Press Office.
