Aastatel 1971–2011 toimus Euroopas kümmekond õlileket, Nigeerias on aga alates 1960-ndatel nafta avastamisest olnud ligikaudu 7000 leket. Tiit Blaat

„Vaadake, et te õli sisse ei astu, seda on siin igal pool,” ütleb nigeerlane Erabanabari Kobah, kui meile oma koduküla näitab. Kobah sündis siis, kui Nigeeria lõunaosas Nigeri jõe deltas 1950-ndate teises pooles naftat leiti. Nüüdseks on sealne maa ja ühiskond peamiselt naftahiid Shelli pumbatud naftast niivõrd läbi imbunud, et see on muuutnud üheks maailma reostunumaks paigaks. Ogoni piikonna Goi ja Bodo külad on selle ehe näide. Ehkki nafta pumpamine lõpetati seal kohalike meeleavalduste tõttu juba 1993. aastal (vt kõrvallugu), on külade reostus üksnes suurenenud. Nafta avastamisest alates on torud lekkinud üle 7000 korra ja maha voolanud miljoneid naftabarreleid.

Kuigi nende arvude tõsidusest räägivad juba rohked nullid ja sõna miljon, ei jõua reostuse tegelik traagika kohale enne, kui lähed küladesse kohapeale. Sealsed külamehed ütlevad musta kulla kohta ainult üht: needus. Kuigi Nigeeria on Aafrika suurim naftatootja ja see tööstus on riigi üks olulisemaid, viiakse enamik naftat maalt ümber töötlemata välja. Naftakasumeid iseloomustab läbipaistmatus ja rikkus pole kohalikeni jõudnud – kui mõned naftaraha eest ehitatud koolid ja haiglad välja jätta. Nafta tähendab nende jaoks pigem kadunud elatist ja haigusi, mille on põhjustanud Metsiku Lääne tasemel tööstus, kus reegleid ei järgita.

« Avalehele 12 Kommentaari