Mehhiklane Gurría lausa pakatab külalislahkusest, mis on maailma sellise kaliibriga ametimeeste puhul väga erakordne. Kohe alustuseks uurib ajakirjaniku rinnasilti ja küsib, kuidas täpsemalt perekonnanime hääldada. Vastust kuulnuna mõtleb ja ütleb: „Ah, Raimo on palju parem.”

Näeme maailmas majanduse vaikset taastumist, aga ikka on ohtusid. Näiteks USA-s ületati äsja napilt suur ja hirmutav patiseis, kuid tegelikult lükati otsuseid kõigest edasi. Maailma majanduse taastumine sõltub neist aga palju.

Ma ütleks üldiselt, et me pole kindlasti omadega veel mäel. Majanduse taastumine on õrn ja kujutab endast justkui mosaiiki. Näiteks Euroopas on ühekorraga palju eri olukordi. ­USA-s on aga täiesti unikaalne olukord, kust ma ehk alustaksingi.

Seal võib täheldada head, tugevat ja jätkuvat majanduse taastumise kulgu. Viimase 43 kuuga on loodud ligi 7,5 miljonit töökohta. Keskmiselt tähendab see 180 000–200 000 töökohta kuus. See trend on kaunis julgustav, sest [kriisi ajal] kaotati umbes seitse miljonit töökohta ja seega ollakse nüüd tagasi kriisieelsel tasemel.

Kuid küsimus on selles: USA oli paik, mis paistis hea välja, aga nüüd juhtub niiviisi. Ehk valitsuse sulgemine jms. Praeguseks on see edasi lükatud. Tegelikult on edasi lükatud kokku kolm otsust. Detsembris on vaja langetada eelarve keskpika konteksti otsus, jaanuaris peab eelarves kokku leppima, veebruaris lahendama võlakoorma küsimuse.

Kas need otsused tehakse suurema mõistlikkusega kui eelmisel kuul? Jah, ma loodan, et nii läheb. Ma loodan, et asja viimasele minutile jätmisest õpiti.

Viimase probleem seisneb selles, et ühel päeval võib keegi libastuda. Keegi võib hakkama saada fopaaga või valearvestusega. Aga kui see juhtub piirile liiga lähedal, siis ei jää enam ruumi sammuks tagasi.

Kas siis ei maksaks USA enam oma võlgu ja saabuks katastroof?

Ei, ei. Ma isegi ei võta mõttesse võimalust, et USA lõpetaks oma võlgade maksmise. Pole ta seda ka kunagi enne teinud. Me oleme ka enne ametlikult öelnud, kui palju selline asi võiks maksma minna. (OECD hindas, et võlapiiri rakendumine võinuks USA-le maksma minna kuni 4% majanduskasvust ehk viinuks riigi taas langusesse. Ka muu maailm oleks taas kriisiga silmitsi – R. P.)

Tegemist on nii tõsise asjaga, et isegi pankrotita on olukord väga delikaatne. Kui võlapiiri ei tõsteta, peaks USA majandust hakkama sularahapõhiselt juhtima. See tähendab, et iga päev küsitaks: palju meile täna raha laekus? 20 miljardit? Ah soo, ja millised arved vajavad homme maksmist? Või on vaja maksta võlakirjade lunastamise eest?

Sellises olukorras ei saa minna rahaturgudele ja laenata. See aga tähendaks, et majandust juhitaks nagu apteeki või kommipoodi. Teisisõnu: saad välja maksta niipalju kui sisse tuleb. Moodsat majandust niimoodi juhtida ei saa.

Euroopa Liit tervikuna näitab väikseid kriisist taastumise märke, aga euroala lõunapoolsed riigid on ikka veel püsti hädas. Kas nad tõmbavad end sellest soost välja?

Euroopa on Ameerikast kaks aastat maas. Kui tahta Euroopat hinnata, siis peab vaatama Euroopa finantssüsteemi. Pankade kapitaliseeritust, riskihaldamist. Varsti algavad pea aastapikkused pankade stressikatsed on järjekorras juba kolmandad omasugused. Öeldakse, et kolm on kohtuseadus. Ma ütlen seda sellepärast, kui nüüd tehtavad stressikatsed turgusid ei veena, siis ma ei tea, kas midagi seesugust enam aitab. Esimene stressikatse oli pigem naeruväärne. Teine oli väga valikuline, kriteeriumitega, mis ilmselgelt kaitsesid pankasid. Selgelt ei võetud arvesse [pankade bilansis olnud] riikide võlakirjade tegelikke väärtuseid.

Samal ajal mööname, et laenuandmine pole Euroopas taastunud ja see on ka põhjus, miks kasvu ei ole. Asi on selles, et pangad pole täielikult mängus tagasi. Nad on väga ettevaatlikud ja vajavad lisakapitali. Pealegi kannatavad nad ikka veel mõnel pool halbade laenude koorma all, näiteks Hispaanias, kus lõhkes kinnisvaramull. Seega on vaja finantssektor kullipilguga üle käia.

Teiseks on kasvumootorite küsimus – kaubandus ja investeeringud. Kaubandus kasvab 2–3%, mis on pool tasemest, kus ta peaks tegelikult olema. Investeeringud kasvavad aeglasemas tempos jumal teab kui mitu aastat juba.

Peale selle on veel EL-i liikmesriikide konvergentsi (eri majanduste üksteisega sarnasemaks muutumise – R. P.) küsimus. See on väga valus ja raske. (Haarab paberi ja hakkab joonistama graafikut, kuhu tõmbab jooned eri riikide tööjõukulude kasvuga. Prantsusmaa, Itaalia, Portugali, Iirimaa jooned veab noolena üles. Saksamaa tööjõukulud aga ühetaolise horisontaalse joonena. Saab valmis ja hüüatab: „Sama valuuta! Samad intressimäärad!? Aga vahe on 20–30%.” Siis jätkab joonte tõmbamist, näidates viimastel aastatel juhtunut. Hispaania ja Portugali joone tõmbab tipust natuke alla. Saksamaa joone pisut üles. Prantsusmaa ja Itaalia joonistab edasi aga tõusvas suunas.)

Juhtumas on see, et need riigid, kel tekkisid tõsised probleemid, on end rohkem reforminud. Ja nad vaatavad otsa tulemustele. Näiteks Hispaanial oli vahepeal 10%-ne jooksevkonto defitsiit. Nüüd on see tasakaalus, ehk isegi väikeses ülejäägis, see on massiivne muutus!

Ja selline poliitika jätkub ja Euroopa tõmbab end kriisist välja?

Jah, kui jäädakse kursile, siis saadakse välja. See graafik näitab, et miski pole lihtsalt kokkusattumus. Kui riigid kasutavad sama valuutat, on küsimus puhtalt konkurentsivõimes. Madalamate tööjõukuludega riik paneb lihtsalt teistele pika puuga ära. Võite toota sama arvutit või kingapaari, aga teine teeb seda lihtsalt 20% odavamalt.

Kas ma olen optimistlikult meelestatud? Jah, on toimunud hulganisti muudatusi. Paraku on ikka teatud arv riike, keda finantsturud kohtlevad jätkuvalt hästi ja kes seetõttu ei tunne piisavalt survet. Või siis tunnevad, et nende jaoks piisab kergematest meetmetest. Nende hulgas on muide Saksamaa.

Seega ma arvan, et peale Hispaania ja Kreeka peaks nüüd vaatama ka suuremate majanduste seisusid. Eriti nn mootorite omi ehk Saksamaad ja Prantsusmaad. On tähtis, et mindaks struktuurseks.

Mida see tähendab?

See tähendab haridust, innovatsiooni, konkurentsivõimet, regulatsioone, detsentraliseerimist, tööturu paindlikkust, kaupade ja teenuste turu paindlikkust, maksusid, tervishoiusüsteemi, teadus- ja arendustegevust. Kõik need valdkonnad tuleb algusest lõpuni uuesti üle vaadata.

Loetlesite terve rea muutusi, mida Euroopas oleks vaja teha. Kas need kehtivad ka väikese ja avatud majandusega Eesti jaoks, kui pidada silmas tuleviku kasvu kindlustamist?

Vastus on absoluutselt, ühemõtteliselt, täielikult, vastuvaidlematult jah.

Esimene nõuanne, mida annaksin, on reformid. Teine oleks reformid. Ja kolmas nõuanne, arvake nüüd ära, algab r-iga ja lõppeb d-ga!

Ja ma ei ütleks, et see kehtib ka Eesti kohta. Ma ütleks, et see kehtib eriti Eesti kohta. Reform peab olema eluviis! Reform peab olema mõtteviis! Reform peab olema DNA-s! Reform peab käima iga päev! Kogu rahvas peab reforme kui konstanti embama, sest Eesti-sugune väikese ja avatud majandusega riik on tagasilangustest palju haavatavam kui näiteks Prantsusmaa, mis on aegade jooksul tohutult rikkust akumuleerinud.

Väikesed avatud majandused nagu Eesti või Slovakkia peavad olema kogu aeg juhtimas, mitte sörkima teiste sabas. Samuti peavad nad olema väga-väga teadmistepõhised, teenustepõhised. Ja kasutama endi konkurentsieelist, milleks saavad olla talendid.

Niisugused riigid peavad eriti reforme edendama, väikeseid reforme, suuri reforme, dramaatilisi reforme. Aga samal ajal reformima ka reforme.

Poliitikutel on teatav kalduvus öelda, et kaks aastat tagasi tegime maksureformi ja seega ei pea me makse enam kümme aastat reformima. Vale! Kogu aeg tuleb küsida: kas süsteem töötab, kas ta vajab kohendamist?

Raimo, maailm ei seisa paigal! Eesti-sugune riik ei saa öelda maailmale, mida teha. Eesti-sugune riik peab vaatama, mis maailmas toimub, et sellest parim välja sõeluda. Ses mõttes tuleb olla senisest paindlikum ja väledam.

Pariisis toimunud intervjuu sündimisele aitasid kaasa välisministeerium ja Eesti OECD esindus.


OECD – rikaste riikide klubi

Majanduskoostöö ja -arengu organisatsioon (OECD) asutati 1961. aastal eesmärgiga aidata kaasa maailma majanduse ja kaubanduse edendamisele. Tänaseks kuulub selle ridadesse 34 riiki, sealhulgas ka Eesti.

Tegemist on selektiivse riikide ühendusega, kuhu oodatakse ainult kõrgelt arenenud demokraatlikke riike, millest tuleb ka OECD tihti kasutatav liignimi: rikaste riikide klubi.
OECD on liikmesriikide jaoks võrreldav suure mõttekojaga. Organisatsiooni ülesanne on analüüsida liikmesriikide poliitikaid, soovitada lahendusi eri eluvaldkondade arendamiseks ja koguda selleks statistilisi andmeid. Erinevalt paljudest teistest organisatsioonidest ei ole OECD-l sunnimeetmeid ja soovituste rakendamine on iga riigi valik. EPL