Möödunud nädalal käis Oleg Sentsov europarlamendis, võttis vastu Sahharovi preemia, osales paljudel üritustel ja andis kahe päeva jooksul lugematu hulga usutlusi. Foto: Fred Marvaux/Euroopa Parlament

Kuidas te Venemaal veedetud vangla-aastatele vastu pidasite? Mis aitas teil kõige õudsematel hetkedel pead püsti hoida, eriti Siberis Labõtnangi koloonias? Kuidas see teile vaimselt mõjus?


Sedasama on küsitud kordi ja kordi varemgi, kuid mul pole kindlat vastust. Sama hästi võib küsida, miks ma olen just 190 sentimeetri pikkune või miks mul on rohelised silmad.

Olen võitleja ega anna kunagi alla. Aga ma ei tea, miks ma selline olen – ju mind on siis selliseks loodud. Kindlasti aitas oluliselt kaasa, et paljud toetasid mind. Toetuskirju tuli nii Ukrainast, Euroopast kui ka Venemaalt. Ühtlasi tuleb öelda, et kui ka vanglasse poleks jõudnud ükski läkitus ja ma oleksin pidanud kõik mulle mõistetud 20 aastat ära istuma, poleks minu suhtumine muutunud – ma poleks ikkagi käega löönud.

Miks see nii on? Mina ei tea, olengi vahest selline.

Paljud sellega hakkama ei saa.


Mina ei tea, mida teised teevad. Mina olen see, kes olen, ja saan rääkida ainult enda eest.

Kirjutasite vanglas mitu lühijuttu. Enamjaolt on need teistest inimestest, kellega seal kohtusite. Mida te õppisite trellide taga inimloomuse kohta? Midagi sellist, mida te varem ei teadnud?


Vanglas ei saa inimene eriti heas suunas areneda. See toob sinus esile kõige halvema, vangla on inimhinge kanalisatsioon. Enamik inimesi ei tea enne vanglasse sattumist, kui jõledateks tegudeks nad on võimelised. Seda on väga keeruline seletada neile, kes pole ise kinni istunud. Selleks et vanglas ellu jääda või endale mugavamat elu saada, on inimesed valmis tõeliselt kohutavateks asjadeks. Kahjuks olen ma nüüd näinud elu ka läbi kõige hullema prisma.

Avalehele
183 Kommentaari