Koolilapsed astetavad lilli Mansu mäe monumendi jalamile lahkunud riigijuhtide mälestuseks. Foto: KCNA, Reuters/Scanpix

Ju Su-yang oli üheaastane kui ta ilmselt saastunud meningiidivaktsiini komplikatsioonide tulemusena kurdiks jäi. MacLeani ja viipekeeles rääkiva tüdruku vahel on hooldaja ja riiklik tõlk.

Jutustus tüduku argipäevast on osa teisipäeval Londonis British Councilis avatud näitusest: "Above the Line: People and Places in the DPRK (North Korea)". Fotod ja lood on näitusel üleval 25. juulini.

Ju Su-yang ei kuule kell seitse hommikul sireene, mis üle Pyongyangi kõlavad hüüdes valjuhääldist “Kus sa oled, kallis kindral?”. Ta ei kuule ka tänavakoristajat, kes öö jooksul kogunenud tolmu kokku pühib ega ka veterani staatuses trollibussi, mis uriseb metalselt kui see tüdruku kooli viib.
Ju Su-yang on üks 1150-st lapsest, kes omandab haridust ühes riigi 11-st puuetega laste koolist. Talle meeldib kool väga. Talle meeldib lugeda ja teha sõpradele kaarte kooli arvutil, mis on mässitud tikitud tekki kui see parajasti kasutuses ei ole.

Iga päev peab ta täitma kohustusliku lehekülje eneskriitika päevikus, kirjutades enda ja oma klassikaaslaste vajakajäämistest. Ta usub, et see teeb temast parema inimese, kirjutab MacLean. Pärast kooli läheb ta sõpradega suure monumendi juurde Mansu mäel, kus nad kummardavad kuju poole ja hakkavad teiste pimedate ja kurtide lastega selle jalamit pühkima. Igapäevane pühendumine tõendatakse templiga väikeses tööraamatus, mida kontrollib kooliõpetaja või ühistu (inminban) esimees (kelle ülesanne on teada kõige kohta oma hoones) kodus. Ju Su-yang ei ole kunagi ühtegi templit vahele jätnud.

Ju Su-yang ja kümme teist pimedat ja kurti õpilast peavad koolis esinema väliskülalistele nagu Põhja-Koreas tavaks on. Pime 17-aastane poiss laulab baritonhäälel, kurdid lapsed teevad mustkunsti, pimeda akordionisti etteastele järgneb kitarriduo, keda hooldajad juhendavad mikrofonis. Lindistatud fanfaari saatel siseneb auditooriumisse rahvariietes Ju Su-yang ja esitab elegantselt ja täpselt tantsunumbri. Ta piilub ainult aeg-ajalt õpetaja poole, kes lööb käega takti. Ju Su-yang, kes unistab riigi kõige kuulsamaks tantsijaks saamisest, ütles, et ta ei taju isegi muusika vibratsiooni.

Hiljem istub ta ringis teiste kurtide lastega, et harjutada patriootlikku luuletust riigijuhtidest. Oma hooldaja vahendusel ütles Ju Su-yang MacLeanile, et riigi juhid kaitsevad rahvast ja Põhja-Korea suursugusust julma ja kadeda välismaailma eest. Tal ei ole põhjust kahelda selles, et ülejäänud riigid on vaesemad kui Põhja-Korea, et enamus välismaalasi elab vaesuses, et lõuna-korealased tahavad meeleheitlikult ühineda edukama põhjanaabriga, sest see on kõik, mida talle kunagi räägitud on.

Fotod ja jutustused Põhja-Korea elust ja inimestest on täismahus British Councili näitusel. Näitus, mis nõudis väiksematsorti varanduse ja aastaid planeerimist, avati Londonis teisipäeval ilma eelneva reklaamita hirmus, et halvad suhted Põhja-Korea ja Lääne vahel võivad esimese selletaolise kultuuriprojekti põhja lasta.

Tuntud fotoajakirjaniku Nick Danzigeri näitus, mis koosneb 81 värvifotost, on mitmeid kordi edasi lükkunud halvenenud rahvusvaheliste suhete tõttu, kuid avati viimaks British Councili ruumides Londonis.