Vaid veidi kaldast eemal turritavad veest välja terasest teibad, mis mõeldud tõrjuma Põhja-Korea laevu, kui nood peaksid sissetungi üritama. Teiseks kaitseliiniks on paksud betoonist müürid, ülalt okastraatidega kaetud. Iga mõningase vahemaa tagant on müürides punkrid, kust Lõuna-Korea sõdurid on valmis andma vastulöögi ründajale – juba 60 aastat vanale vaenlasele. Mäetippudele on rajatud vahitornid ja radarijaamad, valmis andma eelhoiatuse rünnakust, nii et elanikel oleks aega pageda 26 varjendisse, mis on mõeldud peamiselt õhurünnakute eest pääsemiseks ja ehitatud viimase paari aasta jooksul.

Eksperdid võivad küll tõdeda, et Pyongyangi viimase aja ähvardused USA mandriosa tuumarakettidega üle külvata on ebatõenäolised ja tähelepanuvajadusega diktaatori pompoosne retoorika, kuid tema lubadustesse võtta sihikule Baengnyeong suhtutakse tõsiselt.

Lapsed on mures

„Lapsed mandrilt helistavad mulle iga päev, sest nad on mures,” ütles 50-aastane naine, kes palus oma nimeks panna kirja vaid Lee. „Mida muud ma saangi neile öelda, kui kinnitada, et kõik on okei? Inimesed räägivad, et ega nad mures ei ole. Kuid tegelikult tunnen ma ikka kohutavat hirmu. Põhja-Korea on seda piirkonda varemgi rünnanud. Kuidas me saaksimegi rahulikuks jääda?”