Poliitikast “kõigile paberid” poliitikaks “kõigile kohvrid”
Osaliselt ilmselt seetõttu ja osaliselt muutunud majandustingimuste pärast on Hispaania valitsuse suhtumine sisserändajaisse teinud kardinaalse pöörde. Valitsus ise eitab seda, kuigi viimase kolme kuu jooksul on karmistunud poliitikast märke küllaga.
Uus töö- ja immigratsiooniminister Celestino Corbacho, endine L´Hospitaleti linnapea, on pakkunud meediale mitmeid kahtlase väärtusega “mõtisklusi” sisserände teemal. Peale selle, et minister annab pidevalt mõista, nagu oleks valitsev majanduskriis seotud immigrantidega, näeb ta migratsiooninähtusi ainult kui suurte probleemide põhjustajaid.
Näiteks on kasvanud tööpuuduse leevendamiseks mõeldud säärane Corbacho plaan: maksta töötuks jäänud sisserännanuile kogu tööturaha korraga kätte, vastutasuks selle eest, et nood loobuvad Hispaania töö- ja elamisloast ning sõidavad oma päritoluriikidesse tagasi. Minister eeldas – nagu enamik –, et tööpuuduse suurimad ohvrid on just sisserännanud ning alustada tuleks nn sisetööturu “puhastamisega”.
Paradoks seisneb aga selles, et immigrantide suurem kohanemisvõime uues töösektoris või piirkonnas tagab neile ellujäämise. Nad leiavad enne uue töökoha kui töötu hispaanlane, kes hea meelega ei vaheta ei elukohta ega ka sektorit.
Ka Corbacho tuline toetus Kataloonias vastu võetud plaanile eraldada koolisüsteemis immigrandid kohalikest on tekitanud ärevaid reaktsioone. Selle plaani kohaselt peavad sisserändajad nendes “vastuvõtuklassides”, mis asuvad lausa eraldi koolimajades, veetma määramata aja, enne kui nad kohalikega klassiruumis kokku pannakse.
Kataloonia omavalitsuse sõnul on see vajalik nende integratsiooniks ning töö- ja immigratsiooniminister Corbacho nimetas Kataloonias vastu võetud plaani lausa julgeks.
Süvendab lahusolekut
Heategevusorganisatsioonid aga kaebavad häälekalt taoliste plaanide ohtlikkuse üle pikemas perspektiivis, sest need süvendavad juba lastes erinevast päritolumaast ja/või nahavärvist tulenevat erinevat kohtlemist. Praegu on Hispaania koolides nn abitunnid sisserännanuile, mis aitavaid neid keele ja õppeainetega paari esimese kuu jooksul, ent kohalikega ikka samas koolimajas.
Muidugi pole üksnes töö- ja immigratsiooniministri sõnavõtud muutunud migratsioonipoliitika näitajaiks. Poleemikat on tekitanud ka sotsialistide toetus Euroopa Parlamendis vastu võetud karmile ebaseaduslike immigrantide arestiseadusele, mis lubab nn paberiteta sisserännanuid hoida kinni piiratud alal kuni poolteist aastat.
Hispaanlaste sõnul oli see seadus mõeldud neile riikidele – kelle seas on ka Eesti –, kus dokumentideta immigrante võis kinni hoida piiramata aja. Hispaanlased oma kohalikke seadusi, milles arestimäära tõsteti 40 päevalt 60 päeva peale alles paari kuu eest, ei muuda.
“Euroopa Guantánamo,” on inimõiguste eest seisvad organisatsioonid aga resoluutsed. Nad ei mõista Hispaania sotsiaaldemokraatide toetust taolisele inimõigustega pahuksis olevale seadusele.
Valitsuse uut immigratsioonipoliitikat kirjeldas üsna täpselt opositsioonis oleva Rahvapartei eestkõneleja immigratsiooni teemadel Rafael Hernando: “Valitsus on läinud poliitikalt “kõigile paberid” üle poliitikale “kõigile kohvrid” ja on absurdne, et nad seda ei tunnista.”
