Tegelasteks võimuahned ühepäevakuulsused, traagilised luuserid, depressiivsed karjeristid üksteist mudaga loopimas, salasepitsusi sõlmimas, parlamendikohti ostmas, kuulujutte levitamas. Meedias võrreldigi parlamendi, eriti aga uustulnukast partei, Pim Fortuyni nimekirja (LPF) tegevust kuulsa reaalajaseebi Big Brotheriga.

Aga alguse sai kõik 6. mail mõrvatud karismaatilisest uustulnukast poliitikas Pim Fortuynist. 15. mail toimunud valimistel lasi suur osa valijaist end emotsioonidest juhtida, olles tüdinenud kaheksa aastat võimul olnud koalitsioonist, hääletati massiliselt Fortuyni partei poolt.

Fortuyn lubas rahvale immigratsiooni piiramist, turvalisuse suurendamist, tervishoiusüsteemi reformimist ning normide ja väärtuste taas ausse tõstmist.

Mõrvatud liidri rajatud ambitsioonikas, kuid igasuguste poliitiliste kogemusteta LPF hõivas äkki suure osa parlamendi kohtadest ning sai üheks kolmest koalitsiooniparteist.

Paraku ei jõutudki sisuliste probleemidega tegeleda. Pidevad tülid, parteisisene võimu-võitlus nõudsid kogu energia. Partei liider vahetus selle lühikese aja jooksul kolm korda, suurte skandaalide saatel visati parteist välja kaks liiget, kes meedias hiljem partei musta pesu pesid.

Pim Fortuyni deviis – ütle, mis sa mõtled, tee, mis sa ütled – polnudki praktikas nii viljakas, vähemalt deviisi esimene osa. 87 päeva jooksul ütlesid nii mõnedki uue partei liikmed, mis nad mõtlesid: esitades peamiselt kontrollimatut kriitikat ja sõimu. Parlamendiistungite protokolli kantigi ajaloos esimest korda sõimusõnu. Pressiga astuti isegi käsikähmlusse.

Kristlikust demokraadist peaminister Jan Peter Balkenende üritas küll LPF-i liikmeid mõistlikkusele manitseda, kuid asjatult. Kahe LPF-i ministri, majandusminister Hermann Heins-broeki ja tervishoiuministri Eduard Bomhoffi isiklik konflikt halvas kabineti tegevust sedavõrd, et Balkendende oli sunnitud usalduskriisi tõttu koalitsioonis kogu valitsusega tagasi astuma.

Poliitiline kaos on selleks korraks lõppenud. Suuri muutusi igatsenud valijad on sügavalt pettunud. Paljusid ärritab fakt, et langenud parlamendi liikmetel, kes ju tegelikult oma tööga hakkama ei saanud, on õigus kaks aastat pärast uusi valimisi veel sajaprotsendilist parlamendisaadiku palka saada. Ka uute valimiste korraldamine ei maksa just vähe ning seda ajal, mil tööpuudus kasvab ning majanduskasv on sama hästi kui peatunud.

Kuid päris asjatu ei olnudki kogu see Hollandile nii võõras poliitiline maavärisemine.

Vanad, seni alati võimul olnud parteid on vähemasti ärkvele raputatud. Valimistulemused mais näitasid, et rahvas ja võim olid teineteisest sügavalt võõrandunud.

Ning kui nüüd erinevate parteiliidrite kõnesid kuulata, siis polegi nende eesmärgid toonastest Pim Fortuyni plaanidest nii erinevad. Kohustuslik integreerumisprogramm, turvalisus, tervishoiusüsteemi parandamine. Kõik tuleb kuidagi tuttav ette.