Foto: AFP/Scanpix


Video teisipäeval peetud kõnest:

Putin andis kõnes ühemõtteliselt teada, et tema uus suund on n-ö ajalooliste Vene alade taasliitmine Moskvaga. Tema hinnangul on nende alade käestlaskmine toimunud kas nõukogudeaegses meeltesegaduses või pärast NSVL-i kokkukukkumist, mil Venemaa oli enda kehtestamiseks lihtsalt liiga nõrk.


Venemaa Föderatsiooni presidendi pöördumine

Vladimir Putin esines Kremlis Riigiduuma saadikutele, Föderatsiooninõukogu liikmetele, Venemaa regionaalsetele juhtidele ja kodanikuühiskonna esindajatele.

Vladimir Putin: Tere päevast, lugupeetud Föderatsiooninõukogu liikmed, lugupeetud Riigiduuma saadikud! Lugupeetud Krimmi Vabariigi ja Sevastoopoli esindajad – nad on siin, meie hulgas – Venemaa kodanikud, Krimmi ja Sevastoopoli elanikud!

Austatud sõbrad, täna oleme kogunenud küsimuses, mis omab elutähtsat tähendust, ajaloolist tähendust meie kõigi jaoks. 16. märtsil toimus Krimmis rahvahääletus, see leidis aset täielikus vastavuses demokraatlike protseduuride ja rahvusvaheliste õiguslike normidega.

Hääletusest võttis osa rohkem kui 82 protsenti valijatest. Üle 96 protsendi hääletasid Venemaaga taasühinemise poolt. Need arvud on äärmiselt veenvad.

Mõistmaks seda, miks langetati just selline valik, piisab kui tunda Krimmi ajalugu, teada, mida tähendas ja tähendab Venemaa Krimmile ja Krimm Venemaale.

Krimmis räägib sõna otseses mõttes kõik meie ühisest ajaloost ja uhkusest. Siin on iidne Hersones, kus püha vürst Vladimir võttis vastu ristiusu. Tema vaimne kangelastegu – pöördumine õigeusku – määras ette üldise kultuuri, väärtuste ja tsivilisatsiooni raamistiku, mis ühendab Venemaa, Ukraina ja Valgevene rahvaid. Krimmis on Vene sõdurite hauad, kelle mehisusega võeti Krimm 1783. aastal Vene võimu alla. Krimm on Sevastoopol, legendaarne linn, suure saatusega linn, kindluslinn ja Venemaa Musta mere laevastiku kodu. Krimm on Balaklava ja Kertš, Malahhovi kurgaan ja Sapuni kõrgendik. Igaüks nendest paikadest on meile püha, need on Vene sõjalise hiilguse ja enneolematu vapruse sümbolid.

Krimm on erinevate rahvaste kultuuride ja traditsioonide unikaalne sulam. Ja selle poolest on ta nii sarnane suurele Venemaale, kus ei ole sajandite jooksul kadunud ega lahustunud ükski etnos. Venelased ja ukrainlased, krimmitatarlased ja teiste rahvaste esindajad elasid ja töötasid Krimmi pinnal kõrvuti, säilitades enda omapära, traditsioonid, keele ja usu.

Muide, tänapäeval on Krimmi poolsaare kahest miljonist ja kahesajast tuhandest elanikust peaaegu poolteist miljonit venelased ja 350 tuhat ukrainlased, kes enamikus loevad oma emakeeleks vene keelt, ning umbes 290-300 tuhat on krimmitatarlased, kellest arvestatav osa, nagu näitas rahvahääletus, orienteerub samuti Venemaale.

Jah, oli periood, mil krimmitatarlaste, nagu ka mitmete teiste NSV Liidu rahvaste suhtes näidati üles julma ebaõiglust. Ütlen vaid üht: repressioonide all kannatasid siis miljonid inimesed erinevatest rahvustest ja eelkõige loomulikult vene inimesed. Krimmitatarlased pöördusid tagasi oma maale. Leian, et tuleb võtta vastu kõik vajalikud poliitilised ja seadusandlikud otsused, mis viivad lõpule krimmitatari rahvuse rehabiliteerimise protsessi, otsused, mis taastavad täies ulatuses nende õigused ja hea nime.

Me suhtume austusega kõikide rahvuste esindajatesse, kes Krimmis elavad. See on nende ühine kodu, nende väike kodumaa, ning on õige, kui Krimmis – tean, et krimlased toetavad seda – saab olema kolm võrdõiguslikku riigikeelt: vene, ukraina ja krimmitatari.

Lugupeetud kolleegid! Inimeste südames ja teadvuses oli ja jääb Krimm alati Venemaa lahutamatuks osaks. See tõele ja õiglusele rajatud veendumus oli vankumatu, seda anti edasi põlvest põlve, selle ees olid jõuetud nii aeg kui asjaolud, kõik dramaatilised muudatused, mille meie ja me maa 20. sajandi jooksul üle elasime.

Pärast revolutsiooni kaasasid bolševikud erinevatel põhjustel, olgu Jumal neile kohtunikuks, Ukraina Nõukogude Vabariigi koosseisu olulised alad Venemaa ajaloolisest lõunaosast. Seda tehti ilma elanikkonna rahvuslikku koosseisu arvestamata ning täna on see kaasaegne Kagu-Ukraina. 1954. aastal aga järgnes sellele otsus viia selle koosseisu ka Krimmi oblast, ühtlasi ka Sevastoopol, kuigi see oli siis liidulise alluvusega. Selle algatajaks oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juht Hruštšov isiklikult. Mis teda innustas – soov võita Ukraina nomenklatuuri toetust või heastada oma süü 1930-ndatel Ukrainas massiliste repressioonide korraldamise eest – sellega las selgitavad välja ajaloolased.

Meie jaoks on oluline muu: see otsus võeti vastu isegi toona kehtinud konstitutsioonilisi norme ilmselt rikkudes. Küsimus otsustati kuluaarides, omavahelise sobinguna. Loomulikult ei küsitud totalitaarse riigi tingimustes Krimmi ja Sevastoopoli elanikelt midagi. Nad seati lihtsalt fakti ette. Inimestel tekkisid loomulikult ka siis küsimused, miks Krimm sattus järsku Ukraina koosseisu. Aga suures plaanis – seda peab otse ütlema, me kõik mõistame seda – suures plaanis tajuti seda otsust teatud formaalsusena, sest territoorium anti üle ühe suure riigi raames. Tol ajal ei olnud lihtsalt võimalik kujutleda, et Ukraina ja Venemaa võivad mitte koos olla, võivad olla erinevad riigid. Aga see juhtus.

See, mis näis uskumatuna, muutus kahjuks reaalsuseks. NSVL lagunes. Sündmused arenesid nii kiiresti, et vaid vähesed kodanikud mõistsid tookord asetleidnud sündmuste kogu dramaatilisust ja tagajärgi. Paljud inimesed nii Venemaal, Ukrainas kui teisteski vabariikides lootsid, et tookord tekkinud Sõltumatute Riikide Ühendus saab ühise riikluse uueks vormiks. Neile lubati ju nii ühisraha, ühist majandusruumi kui ühiseid relvajõude, kuid see kõik jäi vaid lubadusteks, suur riik aga lakkas olemast. Ja kui Krimm osutus äkitselt juba teises riigis olevaks, alles siis tundis Venemaa, et temalt mitte lihtsalt varastati, vaid teda rööviti.

Seejuures tuleb ühtlasi avameelselt tunnistada, et ka Venemaa ise soodustas Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, vallandades suveräänsuste paraadi, kuid NSV Liidu lagunemise vormistamisel unustati nii Krimm kui Musta mere laevastiku peamine baas – Sevastoopol. Miljonid venelased läksid magama ühes riigis, ärkasid aga piiri taga, muutusid endistes nõukogude vabariikides üleöö vähemusrahvusteks, vene rahvast aga sai üks suurimaid, kui mitte öelda kõige suurem lõhestatud rahvas maailmas.

Nüüd, juba palju aastaid hiljem, kuulsin ma, kuidas krimlased rääkisid alles hiljuti, et tookord 1991. aastal anti neid käest kätte nagu kotti kartuleid. Sellega on raske mitte nõustuda. Mida siis tegi Vene riik? Mis juhtus Venemaaga? Ta langetas pea ja leppis, neelas selle ülekohtu alla. Meie maa oli tookord nii raskes olukorras, et lihtsalt ei suutnud enda huvisid reaalselt kaitsta. Aga inimesed ei suutnud leppida karjuva ajaloolise ebaõiglusega. Kõigi nende aastate jooksul tõstatasid kodanikud ja paljud ühiskonnategelased korduvalt selle teema, rääkisid, et Krimm on põline Vene maa, Sevastoopol aga Vene linn. Jah, me mõistsime seda kõike hästi, tundsime nii südames kui hinges, aga tuli lähtuda olemasolevast reaalsusest ja rajada heanaaberlikud suhted iseseisva Ukrainaga juba uutele alustele. Aga suhted Ukrainaga, meie ukraina vennasrahvaga olid, on ja jäävad alati meie jaoks kõige olulisemateks, võtmetähtsusega suheteks ning seda ilma igasuguste liialdusteta.

Tänapäeval võib avameelselt rääkida ning ma tahan jagada teiega üksikasju 2000. aastate alguses toimunud läbirääkimistest. Ukraina tolleaegne president Kutšma palus mul Vene-Ukraina piiri määratlemise protsessi kiirendada. Selle ajani ei olnud see protsess praktiliselt liikunud. Venemaa justnagu tunnistas Krimmi osana Ukrainast, kuid läbirääkimisi piiri määratlemise osas ei toimunud. Mõistes kõiki selle protsessi keerukusi, andsin ikkagi Venemaa ametkondadele kohe korralduse aktiviseerida seda tööd– tööd piiri vormistamisega, ja et kõigile oleks selge: piiri määratlemisega nõustudes tunnistasime me Krimmi faktiliselt ja juriidiliselt Ukraina territooriumiks ning sulgesime sellega antud küsimuse lõplikult.

Me tulime Ukrainale vastu mitte üksnes Krimmi osas, vaid ka sellises väga keerulises küsimuses nagu Aasovi mere ja Kertši väina merepiir. Millest me tookord lähtusime? Lähtusime sellest, et head suhted Ukrainaga on meie jaoks peamised ja need ei tohi olla ummikusse jooksnud territoriaalsete vaidluste pantvangis. Aga seejuures arvestasime loomulikult, et Ukrainast saab meie hea naaber, et venelased ja venekeelsed kodanikud Ukrainas, eriti selle kaguosas ja Krimmis hakkavad elama sõbraliku, demokraatliku ja tsiviliseeritud riigi tingimustes, et nende seaduslikud huvid saavad rahvusvahelise õiguse normidele vastavalt kaitstud.

Olukord aga hakkas arenema teisiti. Kord korra järel võeti ette katseid jätta venelased ilma oma ajaloolisest mälust ja mõnikord ka emakeelest, muuta nad sunnitud assimileerimise objektiks. Ja loomulikult kannatasid venelased, nagu ka teised Ukraina kodanikud, pideva poliitilise ja riikliku kriisi tõttu, mis raputab Ukrainat juba rohkem kui 20 aastat.

Mõistan, miks inimesed Ukrainas tahtsid muutust. Nad lihtsalt tüdinesid iseseisvuse aastate võimukandjatest – nagu öeldakse, neil „sai kõrini“. Vahetusid presidendid, peaministrid, parlamendisaadikud, aga ei muutunud nende suhtumine oma riiki ja rahvasse. Nad „lüpsid“ Ukrainat, kaklesid omavahel võimu, vara ja rahavoogude pärast. Kõige selle juures huvitas võimukandjaid vähe, millest ja kuidas elavad tavalised inimesed või miks miljonid Ukraina kodanikud ei näe enda jaoks väljavaadet kodumaal ning on sunnitud sõitma piiri taha, teistesse riikidesse päevilisteks. Tahan seejuures märkida, et mitte mingisse Silicon Valley’sse, vaid just nimelt päevilisteks. Ainuüksi Venemaal töötas eelmisel aastal niimoodi pea kolm miljonit inimest. Mõningatel hinnangutel oli nende teenistus Venemaal 2013. aastal kokku üle 20 miljardi dollari, see on umbes 12 protsenti Ukraina SKT-st.

Kordan, et mõistan hästi neid, kes läksid rahumeelsete loosungitega Maidanile, et seista korruptsiooni, ebaefektiivse riigijuhtimise ja vaesuse vastu. Õigus rahumeelsetele meeleavaldustele, demokraatlikud protseduurid ja valimised ongi olemas selleks, et vahetada võimu, mis inimesi ei rahulda. Aga need, kes seisid Ukraina viimaste sündmuste taga, järgisid teisi eesmärke: nad valmistasid ette järjekordset riigipööret, kavandasid võimuhaaramist ilma millegi ees peatumata. Käiku läksid nii terror, tapmised kui pogrommid. Riigipöörde peamisteks täideviijateks said natsionalistid, neonatsid, russofoobid ja antisemiidid. Just nemad määravad elu veel tänaseski Ukrainas.

Esimese asjana algatasid uued niinimetatud „võimud“ skandaalse seaduseelnõu keelepoliitika ülevaatamiseks, mis kitsendas otseselt vähemusrahvuste õigusi. Tõsi, nende tänaste „poliitikute“ välismaised sponsorid, tänaste „võimude“ kuraatorid kutsusid selle idee algatajad kohe korrale. Nemad on ikkagi arukad inimesed, tuleb neile au anda, ja nad mõistavad, milleni viivad katsed ehitada üles etniliselt puhas Ukraina riik. Seaduseelnõu lükati kõrvale, pandi seisma, aga ilmselgelt mitte lõplikult. Selle olemasolu faktist endast praegu vaikitakse, lootes nähtavasti inimeste lühikesele mälule. Aga kõigile on juba selgemast selgem, mida need Bandera – Teise Maailmasõja aegse Hitleri käsilase – ukrainlastest ideelised järglased edaspidi teha kavatsevad.

Selge on ka see, et legitiimset täidesaatvat võimu ei ole Ukrainas seniajani, rääkida ei ole kellegagi. Paljud riigiorganid on usurpeeritud isehakanute poolt, kes pealegi riigis mitte midagi ei kontrolli, vaid on ise – tahan seda rõhutada – sageli ise radikaalide kontrolli all. Isegi praeguse valitsuse mõningate ministrite vastuvõtule pääseb ainult Maidani sõjardite loal. See ei ole nali, see on tänase elu reaalsus.
Neid, putšile vastu olid, hakati koheselt repressioonide ja karistusoperatsioonidega ähvardama. Ja järjekorras esimene oli muidugi Krimm, venekeelne Krimm. Sellega seoses pöördusid Krimmi ja Sevastoopoli elanikud Venemaa poole palvega kaitsta nende õigusi ja lausa elusid, mitte lubada seda, mis toimus ja veel praegugi toimub Kiievis, Donetskis, Harkovis ja mõnedes teistes Ukraina linnades.

Loomulikult ei saanud me jätta sellele palvele vastamata, ei saanud Krimmi ja selle elanikke hätta jätta, sest see oleks olnud lihtsalt reetmine.

Eelkõige tuli aidata luua tingimused rahumeelseks ja vabaks tahteavalduseks, et krimlased saaksid esimest korda ajaloos ise oma saatuse määrata. Aga mida me kuuleme täna oma kolleegidelt Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast? Meile räägitakse, et me rikume rahvusvahelise õiguse norme. Esiteks, hea, et neile vähemalt tuli meelde, et eksisteerib rahvusvaheline õigus, aitäh sellegi eest – parem hilja kui mitte kunagi.

Teiseks aga kõige olulisem: mida me väidetavalt rikume? Jah, Venemaa Föderatsiooni President sai parlamendi ülemkojalt õiguse kasutada Ukrainas relvajõude. Aga rangelt võttes ei ole seda õigust seni isegi kasutatud. Venemaa relvajõud ei sisenenud Krimmi, nad olid juba niigi rahvusvahelise lepingu kohaselt seal. Jah, me tugevdasime oma koosseisu, aga seejuures – tahan seda rõhutada, et kõik teaksid ja kuuleksid – ei ületanud me isegi oma relvajõududele Krimmis ettenähtud koosseisu ülempiiri, milleks on määratud 25 tuhat inimest. Selleks ei olnud lihtsalt vajadust.

Edasi. Kuulutades välja oma iseseisvuse ja korraldades rahvahääletuse, viitas Krimmi Ülemnõukogu ÜRO Hartale, milles räägitakse rahvaste õigusest enesemääramisele. Muide, ka Ukraina ise, tahan seda meenutada, tegi NSV Liidust lahkumisest teatades sedasama, peaaegu sõnasõnalt sedasama. Ukrainas seda õigust kasutati, aga krimlastele seda ei lubata. Miks?

Peale selle viitasid Krimmi võimud ka tuntud Kosovo pretsedendile – pretsedendile, mille meie Lääne partnerid lõid ise, niiöelda omaenda kätega Krimmi omale täiesti analoogses olukorras, kuulutades Kosovo eraldumise Serbiast legitiimseks ja tõestades kõigile, et iseseisvuse ühepoolseks väljakuulutamiseks ei ole vaja mingit luba riigi keskvõimult. ÜRO Rahvusvaheline Kohus nõustus sellega, võttes aluseks ÜRO Harta artikli 1 punkti 2, ning märkis oma 2010. aasta 22. juuli otsuses järgmist. Tsiteerin sõnasõnalt: „Julgeolekunõukogu praktikast ei tulene mingit üldist keeldu ühepoolsele iseseisvuse väljakuulutamisele“ ning edasi: „Üldine rahvusvaheline õigus ei sisalda mingit kohaldatavat keeldu iseseisvuse väljakuulutamisele.“ Nagu öeldakse: kõik on selgemast selgem.

Mulle ei meeldi tsitaatidele toetuda, aga ei suuda siinkohal ikkagi vastu panna ja esitan veel ühe väljavõtte veel ühest ametlikust dokumendist, seekord USA 2009. aasta 17. aprilli kirjalikust memorandumist, mis esitati sellele samale Rahvusvahelisele Kohtule seoses Kosovo küsimuse aruteludega. Tsiteerin taas: „Iseseisvuse deklaratsioonid võivad rikkuda siseriiklikku seadusandlust ja sageli nii ka juhtub. Kuid see ei tähenda rahvusvahelise õiguse rikkumist.“ Tsitaadi lõpp. Ise nad selle kirjutasid, kuulutasid kogu maailmale, painutasid kõik selle alla, aga nüüd ärrituvad. Mille üle? Krimlaste teod sobituvad ju täpselt selle, ütleme otse – juhendiga. Seda, mida lubati albaanlastele Kosovos (ja me suhtume neisse austusega), keelatakse millegipärast venelastele, ukrainlastele ja krimmitatarlastele Krimmis. Tekib jällegi küsimus: miks?

Neilt samadelt Ameerika Ühendriikidelt ja Euroopalt kuuleme, et Kosovo olevat jälle mingi erandjuhtum. Milles siis meie kolleegide arvates seisneb selle ainulaadsus? Tuleb välja, et selles, et Kosovos oli konflikti käigus palju inimohvreid. On see siis mingi juriidiline õiguslik argument?

Rahvusvahelise Kohtu otsuses ei ole selle kohta üldse mitte midagi öeldud. Ja üldse – teate, need ei ole isegi enam topeltstandardid. See on mingi hämmastavalt primitiivne ja sirgjooneline küünilisus. Ei saa ju kõike nii jämedalt omaenda huvidele allutada, nimetades üht ja sama teemat täna valgeks, aga homme mustaks. Nii tuleb välja, et iga konflikt on vaja viia inimohvriteni, või mis?

Ütlen otse: kui Krimmi kohalikud omakaitsejõud ei oleks olukorda õigeaegselt kontrolli alla võtnud, siis oleksid ka seal võinud ohvrid olla. Ja jumal tänatud, et seda ei juhtunud! Krimmis ei toimunud ühtegi relvastatud kokkupõrget ning ei olnud inimohvreid. Mis te arvate, miks? Vastus on lihtne: sest rahva ja tema tahte vastu on raske või praktiliselt võimatu võidelda. Ja sellega seoses tahan tänada Ukraina sõjaväelasi, ja neid pole vähe – 22 tuhat täies relvastuses inimest. Tahan tänada neid Ukraina sõjaväelasi, kes ei läinud verevalamiseni ning ei määrinud end verega.

Sellega seoses tekivad muidugi ka teised mõtted. Meile räägitakse mingisugusest Venemaa interventsioonist Krimmis, agressioonist. Seda on kummaline kuulda. Mulle ei meenugi ajaloost ühtki juhtu, kus interventsioon oleks toimunud ilma üheainsagi lasuta ja ilma inimohvriteta.

Lugupeetud kolleegid! Ukrainaga seonduv olukord kajastab peeglina seda, mis toimub maailmas praegu ja on toimunud viimaste aastakümnete vältel. Bipolaarse süsteemi kadumise järel kadus planeedilt ka stabiilsus. Peamised rahvusvahelised institutsioonid ei tugevne, vaid sageli kahjuks degradeeruvad. Meie Lääne partnerid eesotsas Ameerika Ühendriikidega eelistavad juhinduda oma praktilises poliitikas mitte rahvusvahelisest õigusest, vaid tugevama õigusest. Nad on hakanud uskuma oma väljavalitust ja ainukordsust, seda, et neil on õigus maailmas saatuste üle otsustada, et õigus saab alati olla ainult neil. Nad tegutsevad nii, nagu heaks arvavad: kasutavad kord siin, kord seal suveräänsete riikide vastu jõudu ja organiseerivad koalitsioone põhimõttel „kes pole meiega, on meie vastu“. Et agressioonile seaduslikkuse nägu anda, pressivad nad rahvusvahelistelt organisatsioonidelt vajalikke otsuseid välja, kui see aga mingil põhjusel ei õnnestu, siis eiravad üldse nii ÜRO Julgeolekunõukogu kui ÜRO-d tervikuna.

Nii oli ka 1999. aastal Jugoslaavias – me ju mäletame seda hästi. Seda oli raske uskuda, ka mina ei uskunud oma silmi, aga 20. sajandi lõpus toimusid ühe Euroopa pealinna – Belgradi vastu mitme nädala jooksul raketilöögid, millele järgnes ehtne interventsioon. Kas tõesti oli ÜRO Julgeolekunõukogu andnud selles küsimuses välja niisuguseid tegusid lubava otsuse? Kohe kindlasti mitte. Sellele aga järgnesid Afganistan, Iraak ja ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse avalik rikkumine Liibüas, kus niinimetatud lennukeelutsooni tagamise asemel algasid samuti pommitamised.

Samuti toimus terve rida juhitavaid „värvilisi“ revolutsioone. Selge see, et neis riikides olid inimesed väsinud türanniast, vaesusest ja väljavaadete puudumisest, aga neid tundeid kasutati lihtsalt küüniliselt ära. Neile riikidele suruti peale standardid, mis ei vasta mitte kuidagi nende rahva elustiilile, traditsioonidele ega kultuurile. Tulemuseks olid demokraatia ja vabaduse asemel kaos, vägivallapuhangud ja korduvad riigipöörded. „Araabia kevadest“ sai „Araabia talv“.

Sarnane stsenaarium viidi ellu ka Ukrainas. Et 2004. aasta presidendivalimistel vajalik kandidaat läbi suruda, mõeldi välja mingi kolmas raund, mida seadus ette ei näinud. See oli puhas absurd ja põhiseaduse mõnitamine. Nüüd aga lasti käiku varem ettevalmistatud, hästivarustatud sõdurite armee.

Me saame aru, mis toimub. Me mõistame, et need teod olid suunatud nii Ukraina kui Venemaa vastu ja Euraasia ruumi ühinemise vastu. Ja seda samal ajal kui Venemaa püüdis siiralt meie Lääne kolleegidega dialoogi astuda. Me teeme pidevalt kõigis peamistes küsimustes koostööettepanekuid, tahame usaldust tõsta, tahame, et meie suhted põhineksid võrdsetel alustel ning oleksid avatud ja ausad. Kuid me ei ole näinud, et meile samaga vastataks.

Vastupidi – meid on kord korra järel petetud, meie selja taga otsuseid vastu võetud ja meid fakti ette seatud. Nii oli see ka NATO laienemisega ida suunas ja meie piiride äärde sõjalise infrastruktuuri paigutamisega. Meile kinnitati kogu aeg üht ja sama: „Teid see ei puuduta.“ Hea öelda, et ei puuduta.

Nii oli see ka raketikilbi laiendamisega. Hoolimata kõigist meie kartustest läheb see masin aina edasi. Nii oli see viisaprobleemide alaste läbirääkimiste lõputu venitamisega ning lubadustega ausast konkurentsist ja vabast juurdepääsust globaalsetele turule.

Meid ähvardatakse praegu sanktsioonidega, kuid me elame niigi terve rea piirangutega, mis on meile, meie majandusele ja riigile vägagi olulised. Näiteks juba Külma Sõja perioodil keelustasid USA ja seejärel ka teised riigid suure osa tehnoloogiate ja seadmete müügi NSVL-ile, koostades niinimetatud ekspordikomitee nimekirjad. Tänaseks on need ametlikult tühistatud, kuid ainult ametlikult, sest reaalselt toimivad paljud neist keeldudest endiselt.

Ühesõnaga – meil on kõik põhjendused arvata, et kuulus Venemaa tagasihoidmise poliitika, mida rakendati nii 18., 19. kui 20. sajandil, jätkub ka tänapäeval. Meid püütakse pidevalt nurka suruda – selle eest, et meil on sõltumatu seisukoht, et me kaitseme seda, et nimetame asju õigete nimedega nimetame ning ei silmakirjatse. Aga kõigel on piirid. Ukraina juhtumis läksid meie Lääne partnerid üle piiri ning käitusid jämedalt, vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt.

Nad teadsid ju suurepäraselt, et nii Ukrainas kui Krimmis elavad miljonid vene inimesed. Millisel määral küll peab olema kaotanud poliitilise vaistu ja mõõdutunde, et mitte suuta ette näha oma tegude kõiki tagajärgi. Venemaa jõudis piirini, millest kaugemale ta enam taganeda ei saanud. Kui vedru lõpuni kokku suruda, siis ühel hetkel paiskub see jõuga lahti. Seda peab alati meeles pidama.

Tuleb lõpetada hüsteeria, loobuda Külma Sõja retoorikast ja tunnistada ilmselget fakti: Venemaa on rahvusvahelises elus iseseisev ja aktiivne osaline, kellel on sarnaselt teistele riikidele oma rahvuslikud huvid, mida tuleb arvestada ja austada.

Siinjuures avaldame tänu kõigile, kes meie sammudesse Krimmis mõistvalt suhtusid, oleme tänulikud Hiina rahvale, kelle valitsus käsitles enne ja käsitleb ka praegu Ukrainaga seonduvat olukorda kogu selle ajaloolises ja poliitilises terviklikkuses, ning hindame kõrgelt India mõõdukust ja objektiivsust.

Tahan täna pöörduda ka Ameerika Ühendriikide rahva poole, kes on oma riigi asutamise algusest ja Iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisest peale olnud uhked selle üle, et vabadus on nende jaoks kõigest ülem. Kas Krimmi elanike püüd oma saatust vabalt valida ei ole siis sama väärtuslik? Saage meist aru.

Usun, et meid mõistavad ka eurooplased ja eelkõige sakslased. Meenutan, et SLV ja SDV ühinemise üle peetud poliitilistel aruteludel, mis toimusid pehmelt öeldes ekspertide tasemel, kuid olid siiski väga kõrgetasemelised, ei toetanud ühinemise ideed kaugeltki mitte kõigi praeguste ja tolleaegsete Saksamaa liitlasriikide esindajad. Meie riik aga vastupidi toetas ühemõtteliselt sakslaste siirast ja vastupandamatut püüdu saavutada rahvuslik ühtsus. Olen kindel, et te pole seda unustanud ja eeldan, et Saksamaa kodanikud toetavad samamoodi Vene maailma, ajaloolise Venemaa püüdu taastada ühtsus.

Pöördun ka Ukraina rahva poole. Soovin siiralt, et te meid mõistaksite: me ei taha teile mingil juhul halba ega teie rahvuslikke tundeid solvata. Me oleme alati austanud Ukraina deržaava territoriaalset terviklikkust, erinevalt muide neist, kes Ukraina ühtsuse oma poliitilistele ambitsioonidele ohvriks tõid. Nad uhkeldavad loosungitega suurest Ukrainast, aga just nemad tegid kõik, et riiki lõhestada. Tänane rahva vastasseis on täielikult nende südametunnistusel. Tahan, et te mind kuuleksite, kallid sõbrad. Ärge uskuge neid, kes teid Venemaaga ähvardavad, kes karjuvad, et Krimmile järgnevad teisedki piirkonnad. Me ei taha Ukraina jagunemist, meile ei ole seda vaja. Mis aga puudutab Krimmi, siis see on alati olnud ja on ka edaspidi nii Vene, Ukraina kui Krimmitatari piirkond.

Ma kordan – nii nagu see oli sajandeid, jääb see ka tulevikus koduks kõigi seal elavate rahvuste esindajatele. Aga sellest ei saa kunagi Bandera riiki!

Krimm on meie ühine vara ja selle piirkonna stabiilsuse olulisim tegur ning see strateegiline territoorium peab olema tugeva ja püsiva suveräniteedi all, mis aga tänases reaalsuses saab faktiliselt olla ainult Venemaa. Sest, sõbrad (pöördun siinkohal nii Ukraina kui Venemaa poole) – meie teiega, nii venelased kui ukrainlased, võime Krimmi muidu sootuks kaotada ja juba üsna pea. Palun mõelge nende sõnade üle.

Samuti meenutan, et Kiievis on juba kõlanud teated Ukraina kiirest ühinemisest NATO-ga. Mida see väljavaade Krimmi ja Sevastoopoli jaoks tähendaks? Aga seda, et vene sõdalaste au kandvasse linna ilmuks NATO laevastik ning tekiks oht kogu Lõuna-Venemaale – mitte mingi hägune ettekujutus, vaid täiesti konkreetne oht. Kõik, mis võinuks reaalselt juhtuda, oleks võinud ilma krimlaste valikuta tõeks saada. Suur tänu neile.

Muide, me ei ole üldsegi NATO-ga koostöö vastu. Me oleme selle vastu, et sõjaline liit, milleks NATO kõigi oma siseprotsesside juures jääb, peremehetseks meie aia ääres, meie kodu kõrval või meie ajaloolisel territooriumil. Teate, ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas me sõidame Sevastoopolisse, külla NATO meremeestele. Nad on muide enamikus täitsamehed, aga parem las sõidavad nemad meile Sevastoopolisse külla kui meie neile.

Ütlen otse: meie süda valutab kõige pärast, mis praegu Ukrainas toimub – et inimesed kannatavad ning ei tea, kuidas elada ja mis saab tulevikus. Meie mure on ka mõistetav – me oleme ikkagi mitte lihtsalt naabrid, vaid nagu ma juba mitu korda olen öelnud, üks rahvas. Kiiev on Vene linnade ema. Vana-Vene riik on meie ühine läte, me ei suudakski teineteiseta elada.

Ja ütlen veel üht. Ukrainas elavad praegu ja ka tulevikus miljonid venelased ja venekeelsed kodanikud ning Venemaa jääb alati nende huvisid poliitiliste, diplomaatiliste ja õiguslike vahenditega kaitsma. Kuid eelkõige peab Ukraina ise olema huvitatud sellest, et nende inimeste õigused ja huvid oleksid tagatud. Selles seisneb Ukraina riikluse ja territoriaalse ühtsuse võti.

Me tahame Ukrainaga sõprust, tahame, et see oleks tugev, suveräänne ja ise hakkamasaav riik. Ukraina on ju meie jaoks üks juhtivatest partneritest, meil on palju koostööprojekte ja kõigest hoolimata usun ma nende edusse. Ning mis peamine: me tahame, et Ukraina pinnale tuleks rahu ja leppimine ning me oleme koos teiste riikidega valmis selleks igakülgset abi ja toetust andma. Aga ma kordan: ainult Ukraina kodanikud ise saavad oma kodus korda luua.

Lugupeetud Krimmi ja Sevastoopoli linna elanikud! Kogu Venemaa vaimustus teie mehisusest, väärikusest ja julgusest – just teie otsustasite Krimmi saatuse. Neil päevil olime lähedasemad kui kunagi varem, toetades teineteist. See oli siiras solidaarsuse tunne. Just sellistel murrangulistel ajaloohetkedel tuleb ilmsiks rahvuse küpsus ja hingejõud. Ja ka Venemaa rahvas näitas üles sellist küpsust ja jõudu, toetades oma ühtsusega kaasmaalasi.

Venemaa välispoliitilise positsiooni tugevus on põhinenud miljonite inimeste tahtel, üleriiklikul ühtsusel, juhtivate poliitiliste ja ühiskondlike jõudude toetusel. Tahan kõiki selle patriootliku suhtumise eest tänada. Eranditult kõiki. Aga ka edaspidi on tähtis säilitada selline ühtsus, et lahendada Venemaa ees seisvad ülesanded.

On selge, et põrkame ka välisele vastutegevusele, kuid me peame enda jaoks otsustama, kas oleme valmis oma rahvuslikke huvisid jätkuvalt kaitsma või jääme neid igavesti ära andma ja teadmatusse taganema. Mõned Lääne poliitikud juba hirmutavad meid mitte ainult sanktsioonidega, vaid ka siseprobleemide teravnemise perspektiiviga. Tahaksin teada, mida nad silmas peavad: kas mingi „viienda kolonni“ – mitmesuguste „rahvuslike reeturite“ – tegevust või arvestavad nad sellega, et suudavad Venemaa sotsiaalmajanduslikku olukorda halvendada ja sellega inimeste rahulolematust provotseerida? Niisuguseid avaldusi käsitleme me vastutustundetute ja selgelt agressiivsetena ning vastavalt sellele ka reageerime neile. Seejuures ei hakka me kunagi ise oma partneritega Idas ega Läänes vastasseisu tekitama; vastupidi, me teeme ka edaspidi kõik võimaliku, et luua tsiviliseeritud heanaaberlikud suhted, nagu kaasaegses maailmas kohane.

Lugupeetud kolleegid!

Ma mõistan krimlasi, kes esitasid referendumiga väga otsese ja selge küsimuse: kas Krimm peaks olema koos Ukraina või Venemaaga. Ja võib kindlalt öelda, et Krimmi ja Sevastoopoli juhtkond ning seadusandliku võimu organite saadikud tõusid referendumi küsimust formuleerides kõrgemale poliitilistest ja rühmahuvidest ning juhindusid nurgakivina ainult inimeste põhihuvidest. Mis tahes muu plebistsiidi variant, tundugu see esmapilgul kuitahes atraktiivsena, olnuks selle territooriumi ajaloolisi, demograafilisi, poliitilisi ja majanduslikke eripärasid arvestades vahepealse, ajutise ja hapra iseloomuga ning toonuks vältimatult kaasa Krimmi olukorra edasise teravnemise ja mõjutanuks inimeste elu kõige hukutavamal viisil. Krimlased esitasid küsimuse rangelt, kompromissitult ja ilma igasuguste pooltoonideta. Referendum toimus avatult ja ausalt ning Krimmi elanikud avaldasid selgelt ja veenvalt oma tahet: nad tahavad olla koos Venemaaga.

Ka Venemaal tuleb teha keeruline otsus, võttes koondina arvesse kõiki sisemisi ja väliseid tegureid. Milline on siis praegu Venemaal inimeste arvamus? Nagu igas demokraatlikus ühiskonnas, nii on ka siin erinevaid seisukohti, kuid absoluutse – tahan seda rõhutada – absoluutse enamuse kodanike arvamus on samuti ilmselge.

Te teate viimatisi sotsioloogilisi küsitlusi, mis korraldati Venemaal praktiliselt mõne viimase päeva jooksul: ligikaudu 95 protsenti kodanikest leiavad, et Venemaa peab kaitsma Krimmis elavate venelaste ja teiste rahvuste esindajate huve. 95 protsenti. Rohkem kui 83 protsenti on arvamusel, et Venemaa peab seda tegema ka siis, kui see muudaks keerulisemaks meie suhted mõningate riikidega. 86 protsenti meie riigi kodanikest on veendunud, et Krimm on tänaseni Vene territoorium, Vene maa. Ja väga olulise näitajana, mis vastab absoluutselt Krimmi referendumi tulemusele – peaaegu 92 protsenti on selle poolt, et ühendada Krimm Venemaaga.

Seega toetavad nii valdav enamus Krimmi elanikke kui absoluutne enamus Venemaa Föderatsiooni kodanikke Krimmi Vabariigi ja Sevastoopoli linna taasühinemist Venemaa Föderatsiooniga.

Nüüd peab Venemaa ise poliitilise otsuse tegema. See aga saab põhineda ainult rahva tahtel, sest mis tahes võimu allikaks on ainult rahvas.

Lugupeetud Föderaalnõukogu liikmed! Lugupeetud Riigiduuma saadikud! Venemaa kodanikud, Krimmi ja Sevastoopoli elanikud! Krimmis toimunud referendumi tulemuste alusel ja rahva tahtele tuginedes esitan täna Föderaalkogule ja palun läbi vaadata kahe uue subjekti – Krimmi Vabariigi ja Sevastoopoli linna Venemaa koosseisu vastuvõtmise konstitutsioonilise seaduse ning ratifitseerida allkirjastamiseks ettevalmistatud Krimmi Vabariigi ja Sevastoopoli linna Venemaa Föderatsiooni astumise lepingu. Ma ei kahtle teie toetuses!

18. märts 2014, 15:50, Moskva, Kreml