Kuid Venemaa poliitilised realiteedid võivad nn esimesele kandidaadile salakavala vingerpussi mängida. Kõigepealt üritavad mitme lõunapoolse regiooni (näiteks Dagestani, Tšetšeenia) juhid teenida täiendavaid lojaalsuspunkte – Kremli konfidentsiaalsetest keelitustest hoolimata – erakordselt suure poolthääletanute arvuga, kasutades viisakalt öeldes „administratiivset ressurssi”. Hästi pugejalikult ning rohmakalt. Heites sellega kaudselt tõsist varju ka valimistele teistes piirkondades. See on idanaabri võimudele täiesti reaalne, kuid mitte ainus probleem.

Vastandumine enamusega

Mitte vähem probleemsena paistab opositsiooni reaktsioon. Selle mitmed targemad liidrid saavad muidugi väga hästi aru, keda venelased valdavalt toetavad. Ja ikkagi kuulutati (nagu näiteks hiljuti Tallinnas igaval propagandaüritusel osalenud Mihhail Kasjanov) tulevased presidendivalimised juba ette ära fabritseerituteks ja seadusvastasteks. Nii vastandatakse end väga paljudele teistmoodi mõtlevatele kodanikele. Kodanikele, keda Julia Latõnina, opositsiooni üks häälekamaid propagandiste, nimetas lihtsalt „orjadeks” ja „jätisteks”. Kui nii, siis tekib mul paratamatult küsimus: kas sellel naisbelletristil ei oleks parem endale valida mingi sobilikum rahvas? Et ei peaks siis nende taipamatute „orjade” pärast hüsteeritsema.

PS. Muidugi on Putinil palju rohkem eetriaega. Aga kui aastate eest agiteeriti meid euroliitu astumise poolt hääletama, siis kuidas kajastus siinses massimeedias oponentide hääl?!