JASSM-raketid, mis Soome hävitajate F/A-18 moderniseerimise käigus relvasüsteemile juurde lisatakse, on raskesti tuvastatavad suure raadiusega õhk-maa tüüpi tiibraketid, millesarnased on olemas veel Ameerika Ühendriikidel, aga ka Austraalia ja Holland on neid arendamas või omandamas.

Kaitsekulud vähenevad

Kõige lihtsamini selgitatuna – nende tiibrakettidega omandab Soome põhimõttelise võimekuse maha võtta vastaste suurema väärtusega sihtmärke. Näiteks kui Venemaa peaks hakkama oma tohutu õhuväe ülekaaluga lääne suunas liikuma, on Soome selliste rakettidega edaspidi võimeline hävitama näiteks Peterburi piirkonnas asuvaid kaugmaa-õhutõrjesüsteeme. Teisisõnu – viima vaenlasega sõdimise oma piiridest tegelikult kaugele välja, sest rakettide ulatus on üle 350 kilomeetri.

Salonius-Pasternak kirjutab, et ühest konkreetsest relvatehingust olulisem on Ameerika Ühendriikide ja Soome vaheline järjest arenev kaitsealane koostöö, millega USA tunnistab selle piirkonna olulisust enda turvalisusele. Nii on ka soomlased arvestanud sellega, et tegelikult ei piirduks Venemaa võimalik agressioon Soomega, vaid seda kasutataks platsdarmina, kust liikuda edasi läänepoolsete sihtmärkideni.

See võib olla ka üheks põhjuseks, miks USA kaitseministeerium Pentagon ja kongress selle relvasüsteemi müügi heaks kiitsid. Veelgi enam, välispoliitika instituudi analüüs toob kahe riigi omavaheliste suhete puhul välja vajaduse jagada ka luureandmeid. Taoliste rakettide sihtmärkidele on vaja nimelt tõsisemaid süsteeme kui Soome enda eriüksused (mis on võimelised vaenlase territooriumil sihtmärke markeerima) või lennukite endi märgistamissüsteemid (sest nii kaugele vaenlase tagalasse lennukid vaevalt et lõpuks jõuaksid).

Raketihange, mille esimesed tarned peaksid toimuma 2014.–2015. aastal, seavad eraldi konteksti ka praegu Soomes käiva diskussiooni kaitsekulutuste vähendamise ja kaitseväe reformide ümber. 5,5 miljoni elanikuga Soome, mis suunab umbkaudu 1,5 protsenti SKT-st kaitsekulutustesse, on eelmise aasta lõpust pidanud tõsiselt kaaluma isegi selle protsendi ja kulutuste vähendamist.

Kuigi see 1,5% on kokku umbes kolm ja pool miljardit eurot, on kaitseväele tehtavate kulutuste vähendamine viinud selleni, et mitmed garnisonid on kinni pandud, sõjaaja armee võimekust on vähendatud 450 000 sõdurilt 350 000-ni, tsiviiltöötajaid koondatakse.

Septembri alguses ütles Soome kaitseväe ülem kindral Ari Puheloinen ebatavalise otsekohesusega välja, et kui kulusid veelgi kärbitakse, ei pruugi sealmaal enam ajateenistuse ülalpidamine võimalik olla. Helsingin Sanomate väitel ütles Puheloinen, et kui sõjaaja võimekust kokkuhoiupoliitika tõttu vähendatakse, ei pruugi kaitsejõududel olla piisavalt inimesi, et tervet riigi territooriumi kaitsta.

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teaduri Kaarel Kaasi sõnul on aga kokkutõmbamine konventsionaalse kaitse pealt ja mõtlemine kõrgtehnoloogiliste lahenduste peale üsna omavahel kooskõlas. „See hange on piltlikult öeldes soomestumise lõpp Soome sõjalises mõtlemises,” ütles Kaas.

„Tegemist on eelmisel kümnendil alanud muutusega nende mõtlemises, et kõrgtehnoloogia integreerimine sõjalisse võimekusse on möödapääsmatu,” selgitas Kaas. „Loogika on selline, et vähendada kvantiteeti ja tõsta kvaliteeti.”ReaktsioonidVenelased on murelikud

Heidutusvõimekuse tõstmine raketihankega suudab ehk konteksti panna ka Venemaa Soome-suunalisi avaldusi, kus näiteks relvajõudude kindralstaabi ülem Nikolai Makarov ülbitses juunikuus Helsingis toimunud riigikaitsekursustel. „Soome ja NATO vaheline koostöö ohustab seevastu Venemaa julgeolekut,” ütles ta toona, seadis kahtluse alla soomlaste sõjaväeõppuste korraldamise õiguse ja näitas neile kaarti, kus nii Soome kui ka Baltikum kuuluvad Venemaa mõjupiirkonda.

Samamoodi pidas ka Venemaa president Vladimir Putin vajalikuks mainida vaid paar nädalat hiljem, et Soome koostöö NATO-ga või isegi nende soov alliansiga liituda kahjustab Helsingi-Moskva suhteid. Seega on sellise sõjalise võimekuse omandamine tõmmanud ka Venemaa tähelepanu.