Kui Eesti sotsid tegid viimastel valimistel väga hea tulemuse, siis Rootsi sotsiaaldemokraatidele, kes on riiki kõva käega valitsenud ning tüürinud suurema osa eelmisest poolsajandist, on viimase aasta jooksul osaks saanud kaelamurdev häving: märkimisväärselt langenud toetajate arv (endise 50-protsendi-partei langemine vaid kolmandikule), rekordhalb valimistulemus ehk esimest korda ajaloos kaks järjestikust kaotust ning koalitsioonist väljajäämist, ning viimaseks tilgaks parteijuhi tagasiastumine.

Endise hiilguse, endise hiiglase, maailma sotsiaaldemokraatia lipulaeva võidukäigu asemele on tulnud kriisikomisjonid, läbirääkimised, hingeabi ja nüüd viimati eriliselt imelik tagurpidi versioon superstaarisaatest – uue parteijuhi valimise reality show, kus igas voorus on just populaarseim kandidaat see, kes läbi kukub ning lavalt lahkub.

Rootsi otsib superstaari

Lugu sai alguse pärast sügisesi parlamendivalimisi. Sotside parteijuht Mona Sahlin, kellest loodeti Rootsi esimest naispeaministrit, ei suutnud paremkoalitsioonilt võimu tagasi võita ning ta otsustas tagasi astuda. Lõpu-kõnes ütles ta seda, mida seni polnud julgenud öelda: et vana võiduretsept enam ei toimi, et maailm on muutunud ja partei peab nüüd laskma lahti oma kuulsusrikkast ajaloost (mille kukil nad liugu lasid) ja tulevikku vaatama. On vaja uut juhti, värsket ja ründavat.

Kohe pärast seda algaski tagurpidi superstaarisaade.

Alustuseks, enne kui võistlus isegi alanud oli, ütles kategoorilise ei enamiku rootslaste lemmik ning suurfavoriit, endine EL-i volinik Margot Wallström.

Järgmiseks isikuks, kellel, kui vähemalt uskuda ajakirjandust, oleks olnud nii suur parteisisene kui ka valijate toetus, sai endine rahandusminister Pär Nuder.

Sellepeale helistas härra Nuder partei spetsiaalselt kokkukutsutud valimiskomisjonile ning teatas, et ta pole huvitatud. Et kunagi ehk oli olnud, kui Mona Sahlin esinumbriks tõusis, aga praegu – ei, tänan, ei.

Lühidalt – populaarseim kandidaat oli ise ennast välja hääletanud, talle järgnes kohe omal soovil kandidaat number kaks. Ülestõstetud eesriide taga, avalikkuse pilkude all.

Kumbki neist ei uskunud, et nad oleksid suutelised partei negatiivset trendi ümber pöörama. Keegi ei tahtnud uppuva laeva kapteniks.

Ka endine justiitsminister, tippsots, krimikirjanik, meedia- ja naistelemmik Thomas Bod-ström eelistas aja maha võtta ja perele pühenduda ning kolis hoopistükkis ära USA-sse.

Järele jäi partei juhatuse allikate kinnitusel kolm nime: Thomas Östros ehk Endine Minister Põhja-Rootsi Metsadest, Mikael Damberg ehk Noor Lubav Poliitik Pealinnast ning Håkan Juholt ehk Vuntsidega Mees, paar nädalat tagasi enamikule rootslastele veel täiesti tundmatu nimi.

Kui oli aeg esitada kandidaat partei erakorralisele istungile, oli valimiskomisjoni üheteistküm-ne liikme eelistus vastavalt viis, neli ja kaks häält, Östros ja Dahlberg juhtimas. Aga kuna oli tegemist tagurpidi dokseebiga, siis ei võitnud mitte favoriit, vaid vähima toetusega võistleja: kompromisskandidaat Juholt valiti eelmisel nädalavahetusel uueks Rootsi sotsiaaldemokraatide juhiks.

Küsimus on nüüd selles, kas see tagurpidiloogika töötab ka väljaspool parteipiire.

Kas Vuntsidega Mees – just vuntsid on selle senini tundmatu poliitiku ainsaks tunnusmärgiks – on tõsine kandidaat Rootsi peaministripostile, sama ootamatul moel kui ta musta hobusena sai parteijuhiks, kui teised kas loobusid või maha hääletati?

Peaminister Fredrik Reinfeldt ei tundu küll hirmust värisevat.

Juholt ise aga on lati kõrgele seadnud. Tema esimene kõne parteikaaslastele oli ootamatult võimukas: sotsiaaldemokraatlikud väärtused „röövitakse” tagasi ja taastatakse esialgsel kujul. Hakkab meenuma seegi, et eelmine sotsist peaminister Göran Persson sai parteijuhiks samal moel – teiste kandidaatide keeldumise tõttu.

Ja kui Juholtil ja parteil läheb hästi, on uus parteijuht lubanud eriti radikaalseid meetmeid – vuntside mahaajamist.

Kadunud aega otsimas

Ajalehe Dagens Nyheter ammune juhtkiri ei ajanud sotsiaaldemokraatide kraesse mitte vildakat poliitikat ega ajale jalgujäämist, vaid jutustuse puudumist, kus Sõna on aetud segi kommunikatsiooniga. Eesmärgiks „vahendada ühiskonna haldamist ja renoveerimist”, unustades, et poliitiline ideoloogia on eelkõige jutustus, illusioon.

Sotsiaaldemokraatidel on seni puudunud režissöör ja näidendikirjutaja, nad paistavad uskuvat, et rahvas hääletab eelnõude ja eelarve järgi. (Olof Palme suutis kirjeldada sotsiaaldemokraatiat kui indiviidi vabanemist, suutis kirjeldada, miks seda vaja on ja mis oleks vastand.)

Sotsiaaldemokraadid ei osale kõnelustes, vaid koosolekutel, aga koosolekud järgivad konsultatsioonifirma loodud koosolekutehnikat, mitte ei ole vabad ega loomingulised. Poliitika koosneb suurest osast ebaglamuursetest arvutabelitest, aga kui puudub Sõna, on see vaid bürokraatia. Sotsiaaldemokraadid arvavad end teadvat, et nende tabelid ja arvud on ühiskonna moraalseimad, kuid ei suuda sellest vormida jutustust.

Kui Håkan Juholt pidas pärast parteijuhiks valimist tänukõne, valis ta sotsiaaldemokraatide tegevust järgmistel aastatel illustreerima ameerika rokkloo. Mida Juholt ei teadnud, oli see, et sama lugu kasutas George W. Bush oma valimiskampaanias aastal 2000. Loo on kirjutanud Tom Petty, pealkirjaga „I won’t back down” ehk „Ma ei tagane”. Selle looga lõppes Rootsi superstaarisaade. Aeg näitab, kas sellest jätkub jutustuseks.

Rootsi sotsiaaldemokraatide uus juht

Håkan Juholt

Vuntsidega Mees

•• Sündinud 16. septembril 1962 Oskarshamnis, 17 000 elanikuga väikelinnas Läänemere kaldal.

•• Gümnaasiumi järel sai ta 1980. aastal tööle fotograafina ja ajakirjanikuna väljaandes Östra Småland (Östran/Nyheterna), mis on kohalik Kalmari lääni ajaleht ja üks väheseid, mis kuulub veel Sotsiaaldemokraatlikule Parteile.

•• Formaalselt on Juholt senini ajalehes ametis, kuigi tööleping on peatatud 1994. aastast, mil ta valiti parlamenti, kus ta senini on. 1980. aastatel kuulus ta Sotsiaaldemokraatliku Partei noorte-ühenduse juhtkonda. 2004. aastal sai Juholtist parteisekretäri asetäitja, 2009. aastal oli ta lühikest aega ajutine parteisekretär.

Kaitsepoliitika

asjatundja

•• Ta on oma partei esindaja kaitsepoliitika küsimustes. 1996. aastast on ta parlamendi ja valitsuse ühise kaitsekomitee liige, aastail 2000–2007 selle esimees. 1994. aastast on ta parlamendi kaitsekomisjoni liige ja 2010. aastast selle esimees.

•• Juholtil on kaks last.