Hispaania teetigu (arion lusitanicus) on olnud juba aastaid probleem Rootsi aia- ja põllu-pidajatele ning kuigi nad inimest ei ohusta, võivad need kuni 15-sentimeetrised nälkjad süüa kõik rohelise oma teelt ja põhjustada tervisehäireid loomadele, kes neid juhtuvad nahka pistma.

Suurtele, ilma kojata limukatele on Rootsis rahvasuus antud ka hirmuäratav nimi – mõrvartigu, sest on tähele pandud, et nad tapavad ja söövad oma liigikaaslasi. Hispaania tigude invasioon mujale Euroopasse algas seoses kaubavahetuse elavnemisega 1950. aastatel. Nüüd küsivad põhjala aednikud ekspertidelt murelikult, kuidas nuhtlusest jagu saada.

Eestisse pole veel jõudnud

Rootsi jõudsid hispaania teeteod 1975. aastal ja hakkasid massiliselt levima tosin aastat hiljem, nad on nuhtluseks ka naaberriigis Taanis, kuid Eesti limukatundjate teada meie mail ei ole neid veel kohatud. Küll peab bioloog Tiina Talvi võimalikuks, et varem või hiljem võivad hispaania teeteo munad mullaga ka Eestisse jõuda. Siin oleks neil aga sama viljakad levimistingimused kui Rootsis.

Hispaania teeteod on hermafrodiidid ehk isegi üksainuke tigu suudab paljuneda, nad ei talu aga kuivust. Hispaania teetigu võib muneda oma eluea jooksul nelisada muna, paari nädalaga on aga järglased juba sama ründejõulised.

Lõuna-Rootsi aiapidajad, kes kasvatavad näiteks salatilehti, kartuleid või spargelkapsast, on taimepealseid õgivate suurte nälkjatega tõsiselt hädas. Del-sjöni põllumees Pelle Sterzel rääkis ajalehele Göteborgs-Posten, et ainuüksi ühel juuliõhtul korjas ta põllult vähemalt 300 limukat, kuni lugemine sassi läks. Dagens Nyheteri lugeja Maria Sjöberg kurtis, et korjab iga päev oma põllult keskmiselt kolm kilo nälkjaid.

Pürenee poolsaarel ei peeta tigusid nii suureks probleemiks kui põhjamaades, kus neil puuduvad looduslikud konkurendid. Juulis avaldas ajalehe Dagens Nyheter kokandusnurk aga ka retsepti, kuidas hispaania teetigu söögiks kasutada. Ometi ei näe Rootsi põllumehed võõ-rastes taimeõgijates midagi positiivset.

Lõigata, keeta või külmutada

•• Suurte limukate tapmiseks neile soola või keemiliste segude peale kallamist pidas  Rootsi loodusajaloo muuseumi teadur Ted von Proschwitz loomapiinamiseks.

•• Valutumate tapmismeetoditena soovitas ta nälkjail pea maha lõigata, neid keeta või nad kilekotis sügavkülma pista. Eelnevalt tuleks nad aga ükshaaval põllult kokku korjata.

•• On olemas ka mitmesuguseid teopüüniseid ja -mürke, mis pole lindudele ja loomadele kahjulikud. Taanis on kasutatud nälkjate nakatamist parasiitidega, kuid seda Rootsis veel ei soovitata.