Rootslaste nähtamatu jalgrattakiiver ületab kiivrikandmise ebameeldivused ja näeb hea välja
Anna Haupt ja Teresa Alstin alustasid koos õpinguid Lundi ülikooli tehnikateaduskonnas Rootsis 2005. aastal, mis oli samal ajal, kui rattakiivrite kandmine sai Rootsis seadusega kohustuslikuks kuni 15-aastastele. Arutelu, kas seadus peaks laienema ka täiskasvanutele, oli terav.
Haupt ja Altin, kes ka ise ei tahtnud polüstüreenist kiivris end avalikult näidata, muretsesid, et seda võidakse seadusega hakata peale suruma. Sellest tuligi noortel idee luua kiiver, mida inimesed hea meelega kannaks, kuid mis ei rikuks sõidurõõmu ja näeks hea välja.
Tehnilise disaini magistrandid küsisid tänaval inimestelt, miks neile ei meeldi rattakiivrit kanda. Vastuseid ja vabandusi oli mitmeid: neid on tüütu kaasas kanda, need kõik näevad inetud välja, rikuvad soengu ära, keegi teine ei kanna neid, mütsi ei saa kiivri alla panna. Aktiivsed ratturid ise olid veendunud, et tegelikult ei ole küsimus selles, kas inimesed end kaitsta tahavad. Nad veendusid, et muutuma ei pea mitte ratturid, vaid toode.
Küsides lisaks inimestelt, milline võiks olla kiiver, mida hea meelega kannaks, jäi Hauptile ja Alstinile kõrvu kõlama üks vastustest - see võiks olla nähtamatu.
Hövdingi loojad ühendasid jõud traumaspetsialistidega ning töötasid välja salli meenutava kaeluse, mis on sisuliselt õnnetuse hetkel õhku täis minev õhkpadi pea ümber. Kaeluse kinnitamisega aktiveerub ka õhkpadi.
Tuhanded testid ja andmed jalgrattaõnnetustest on krae-kiivri sees olevad sensorid teinud täpseks. Kiiver aktiviseerub, kui tuvastatakse ebaharilikult järsk liigutus ja kapuutsilaadne õhkpadi täitub hetkega. Võrreldes tavalise kiivriga pehmendab Hövdingi kiiver lööki vähem põrutades ning samuti katab see suurema pindala pead.
Hövding on võitnud mitmeid disaini- ja innovatsiooniauhindu. Tooted on müügil veebipoes ning poodides põhiliselt Rootsis, Taanis, Norras, Šveitsis ja Türgis.
Pikemalt võib selle kohta, kuidas Hövding täpselt töötab, siit lugeda.
