Mida tunneb aga sakslane sellisele olukorrale otsa vaadates? Ehk hakkab ta paremini Kreeka riigipankroti põhjusi mõistma. Ja loodab vaikselt, et revisjoni käigus laekub üleliia makstud raha kassasse tagasi.

Tõsi ta on, et Kreeka on sakslase õllelaua teemaks vähemalt sellest ajast, kui veebruaris tehti esimesed rahasüstid. Sakslastele ei ole märkamatuks jäänud, et patsient ei ole vaatamata hooldusele ja poputamisele paranenud. Seda enam, et Kreeka on endiselt jäänud sakslaste üheks puhkuse lemmiksihtkohaks.

Kreeklane ise pole süüdi

Kuigi Saksa turiste on Kreekas tänavu kolmandiku võrra vähem – üheks põhjuseks on kindlasti ka kevadised rahutused Ateenas –, ei lase Kreeka fännid ebaõnnestunud majanduspoliitikal oma puhkust rikkuda. Just vestlesin Kreekast tulnud sõpradega, kes kohtusid paljude kohalikega väljaspool turismipiirkonda. Nende ühtne mulje oli, et kreeklane ise pole oma olukorras süüdi ja et järjest suurenev tööpuudus ning turistide vähenemine teravdab olukorda veelgi.

Väita, et sakslasele meeldib kreeklast aidata, oleks hirmus vale. Kuigi ajakirjandus on teinud ära suure töö, selgitamaks, milliste ebameeldivustega lõppeks Kreeka väljakukkumine euroalast – kuigi mainekujundajad on proovinud asetada aktsenti n-ö õigesse kohta –, pole rahvas Kreeka olukorda mõistnud ega südamega kaasa tundnud. Ja kas peakski?

Olgu börsiteated millised tahes, Saksa aktsiaindeks DAX mäetipus või orus, sakslaste ostuhimu sellest ei sõltu. Ka augustis tõusis ostukliimaindeks, konjunktuuriuurijad kinnitavad, et sakslased kulutavad meelsamini raha suurteks ostudeks. Saksamaa majandusel läheb praegu hästi, samas kui mitmed teised euroala riigid tammuvad paigal. Just Kreeka on see, mis Euroopat majanduslangusesse tüürib.

Boikotib Saksa kaupu

Kreeklased ise on ähvardanud Saksa kaupu boikottida, on esitatud isegi miljardinõudmisi sõjakahjustuste eest jne. Kõik see ei aita kuidagi kaasa kahe rahva teineteisemõistmisele. Euroalas ärevust külvanud majandusministri Philipp Rösleri avaldus, et Kreeka väljaastumine eliitrühmitusest enam eriti ei hirmutagi, sai kõvasti noomida nii kodu- kui välismaal. See sundis küsima: kas poliitik tohib väljendada rahva enamuse arvamust? Eriti kui see ta isikliku seisukohaga kokku langeb?

Euro tulevik ja Kreeka olevik kuuluvad ju kokku? Või on sakslased millestki valesti aru saanud?

Tõsi on ka see, et rahvas on väsinud poliitikute jahumisest kolmekohaliste miljardite suurusest abist, lõputute väärtuseta riigilaenude kokkuostust ja kõigi riigivõlgade muutmisest üldsuse omandiks. Sellele proovitakse vastata soovitusega kujutada ette, et Kreeka asemel tuleks Saksamaal viie aastaga kokku hoida 500 miljardit.

Eks see muudaks olukorra praegusest pisut karmimaks. Kui aasta algul räägiti 211 miljardist eurost, tuli igal sakslasel kinkida kreeklasele 1459 eurot. Teatavasti on see summa nüüd kasvanud. Seega võib varsti tekkida olukord, mil sakslane ei jõuagi enam juurviljaletist Kreeka ülehinnatud värsket kraami osta.