Soome mõistatus: kes Niinistöle vastu astub?
Kindel paistab olevat vaid üks: presidendivalimiste esimeses voorus 22. jaanuaril on ülekaalukas võitja paremparteid Kokoomus (Koonderakond) esindav endine rahandusminister Sauli Niinistö (63). Küsimus on vaid selles, kas Niinistö valitakse presidendiks kohe või õnnestub konkurentidel ka seekordsed valimised teise vooru välja viia.
Soome vasakjõud on praegu hajali, ka Keskparteile ja Põlissoomlastele oleks tegelikult eeldanud rohkem toetust, kui senised küsitlused kinnitavad. Parteid on kaotanud kontakti isegi oma põliste valijatega. 29 protsenti Soome valijatest ikka veel ei tea, keda valida.
Ekspeaminister Paavo Lippose toetus on küsitlustes langenud nelja protsendi peale. Selliseid toetusnäitajaid pole sotsiaaldemokraadid isegi halvimas unenäos näinud – parlamendivalimistel on nende kõigi aegade miinimumiks 2011. aasta kevadel saadud 19,1 protsenti, presidendi valijameeste valimistel aga 1962. aasta 13,1 protsenti. Kas tõesti on partei oma presidendikandidaadiga ämbrisse astunud või õnnestub veel viimasel hetkel traditsioonilisi sotsiaaldemokraatide valijaid mobiliseerida?
Väyryse tagasitulek
Lipponen on küll vanim kandidaat (70) ja tema valitsusajast möödas peaaegu üheksa aastat, aga mitte miski ei tohiks seletada oma partei valijate niivõrd järsku eemaldumist temast. Tema seotus Nord Streami projektiga Soome valijat küll ei liiguta. Ehk on ta liiga „parempoolne”?
Ka Põlissoomlaste liidrile Timo Soinile (49) küsitlustes ennustatav seitsmeprotsendine toetus jääb kaugele maha mullusest 19,05-protsendisest saagist parlamendivalimistel. Tänavune kampaania pidanuks kujunema uueks läbimurdeks Soini karjääris, aga edu on otsa saamas. Veel oktoobris teatas Soini, et tema miinimumeesmärgiks on jõuda valimiste teise vooru, nüüd on ta alles neljandal kohal Niinistö, Paavo Väyryse ja Pekka Haavisto selja taga.
Kunagine „soometumise” käilakuju, ajavahemikus 1977–1993 neli korda välisministri ametis olnud Paavo Väyrynen (65) teeb ootamatult edukat come-back’i vaid vähem kui aasta pärast seda, kui valijad ta parlamendistki välja jätsid. Keskparteid juhtis Väyrynen aastail 1980–1990, presidendiks kandideeris edutult 1988 ja 1994, mil jäi esimesel korral alla Mauno Koivistole, teisel korral nii Martti Ahtisaarile kui ka Elisabeth Rehnile. Väyrynen on nüüd osanud end esitleda juhtiva euroskeptikuna, varjutades kohati Soinigi tähte. Kuid ka Väyrynen pole suutnud enamikku oma partei valijatest (peamiselt põllumehed) veel enda selja taha koguda.
Küsitlustes praegu Väyrysega võrdselt kaheksaprotsendise toetusega roheliste kandidaat Pekka Haavisto (53) on seevastu võtmas peaaegu maksimumi – arv ületab roheliste mullust toetusprotsenti 7,3. Kuid tema plussiks on just sotsiaaldemokraat Lippose ja Vasakliidu juhi Paavo Arhinmäe nõrkus – kui teises voorus oleks vastakuti Niinistö ja Haavisto, koonduks osa vasakvalijatest roheliste selja taha.
Lippose toetajaskond on järjest vähenenud, nüüd juba Arhinmäe (35, praegune kultuuri- ja spordiminister) toetajaskonnaga võrreldava nelja protsendi peale. Rootslaste kandidaat Eva Biaudet (50) on kõikunud kahe-kolme, kristlike demokraatide Sari Essayah (44, kergejõustiklasena 1993. aasta maailmameister käimises) ühe-kahe protsendi vahel.
Eelvalimised algavad aga juba täna pihta, ent ametiühingud ärkasid „Niinistö-ohu” peale tõsiselt alles eile. Milliseks kujuneb viimaste valimisdebattide mõju, on veel ettearvamatu. Vasakjõud on lõhki, majanduskriis pole nende ideedele laiemat kandepinda tekitanud.
Seni on Niinistö suutnud enda selja taha koguda valijaid peaaegu kogu spektrist, isegi sotsiaaldemokraatide toetajaist 36 protsenti valib praegu paremkandidaat Niinistö poolt. Niisiis, kui ta toetus jääb esimeses valimisvoorus alla 50 protsendi (küsitlustes viimasel ajal kõikunud 38 ja 41 vahel), astub temale teises voorus vastu eeldatavasti kas Haavisto, Väyrynen või Soini. Kui Niinistö kogub üle 50 protsendi, on võit kohe käes.
Parteina pole Kokoomus kunagi varem suutnud koguda rohkem kui 24 protsenti häältest, seegi oli Niinistö isiklik valimistulemus 2006. aasta presidendivalimiste esimeses voorus. 2006. aasta teises voorus läks Niinistö selja taha 48,2 protsenti valijaist, kuigi ta kaotas siis sotsiaaldemokraat Tarja Halosele. Halonen kolmandat korda kandideerida ei saa.
Kaks leeri: euro poolt ja vastu
Tänavuse presidendikampaania kandidaadid võib jagada kolme leeri, leidis eile Tallinna külastanud Turu ülikooli teadur Kimmo Grönlund: euromeelsed on Lipponen, Niinistö. Haavisto ja
Biaudet, eurovastased Väyrynen ja Soini, kõhkleval seisukohal aga Arhinmäki ja Essayah.
Paavo Väyrynen tahab avalikult tagasi käibele tuua Soome marga. NATO-sse astumist ei toeta avalikult ükski kaheksast kandidaadist, ka ei ole oodata poliitika muutmist ei Eesti- ega Venemaa-suhetes. Ükski skandaal tõsist tähelepanu pole äratanud, ka ei ole valijaid mõjutanud see, et Pekka Haavisto on avalikult homoseksuaalne ja tema elukaaslane oli jäänud Ecuadoris roolis purjuspäi vahele.
Presidendi volitusi vähendatakse veelgi, tõsist debatti valimiskorra muutmiseks pole aga oodata. Küsimuse all on vaid see, kas kehtestada valimiskünnist Eduskunna valimistel, aga isegi volituste vähendamine ei võta veel valijatelt õigust riigipead otse valida. „Iga riik
siiski vajab riigipead,” leidis Grönlund.
