Soome-ugri ime Barentsi ääres
Vajutan jala pidurile kesk kaljust teed. Mu ees Barentsi mere veeres lebab korraga külake kui lapsepõlve muinasjutus. Iga maja ise värvi, kitsukesed tänavad, puukirik keskel, loojuv mereäärne päike taustaks. Ja selles värvide meres puuduvad puud!
Olen sõitnud seitseküm-mend kilomeetrit mööda kurba kivimaastikku, ainukesteks värvideks samblapunane ja kivihall, mõne üksiku maja rootsipunane lisaks. Pelgan, kas leiangi üles imepisikese tee Pykeijasse, mis suurematelt kaartidelt suisa puudub. Ent Pykeijasse viival piitspeenel teel on liiklus vaat et tihedamgi kui Põhja-Norrat lassona ümbritseval E6-l.
Seisan tuntuima külaelaniku Elsa Haldorseni maja juures ja ukse ees on… luud, märgina, et pererahvast pole kodus. Armas, justkui vanaema muinasjutt vargavabast Eesti ajast. Möödaastujaist igaühel on külalisele paar sõna öelda ja arvata, kas Elsa on parasjagu rohelises või kollases majas külas.
Naabrimehed võtavad tänavat palistavailt kuivatusrestidelt maha pirakaid turski. Karge õhk ja kuum päike teevad kalast maitsva roa. Loomulikult ei lukusta keegi kuivatusreste võrede taha. Kellel siis küla tursauputuses võõrast turska vaja läheks!
Küla müügiks
Saabub Elsa, soe ja sõbralik, ning räägib küla uskumatu loo. Kahe ja poole saja elanikuga Pykeijasse saabusid esimesed asukad pooleteisesaja aasta eest Soomest. Tulid kohta, kus lõp-pes maa ja kus küla oli olnud kiviajast peale, aga mille norralased olid maha jätnud. Soomlased tulid töö ja leiva otsinguil. Aga ka Ameerika-unistusega, sest Barentsi mere veerest oli hõlpsam unelmate maale pääseda kui mereühenduseta Põh-ja-Soomest.
Viljakasvatajad kasvasid kalureiks, paatidega ja paatides käiski põhiosa elust. Mullata külast lehmade vedamine kaugematele karjamaadele, heinategu kaugematel laidudel. Praegugi ohkab Elsa, meenutades heinakoormate heinamaalt paatidesse tassimist, üle mere toomist, küünidesse vedamist.
Esimese päris tee, mida mööda ka autoga välisilma sõita, sai küla eelmise sajandi kuueküm-nendail. Just ühenduse puudumine oli põhjus, miks Pykeijas säilisid nii arhailine soome keel kui ka saja viiekümne aasta tagused elukombed. Ühenduse puudumine päästis küla Teise maailmasõja lõpul mahapõletamisest, kui sakslased muutsid Finnmargi ahervaremete väljaks.
„1989 panime suurimasse Norra lehte kuulutuse, et müü-me küla maha,” šokeerib Elsa korraga. Ajakirjanikke tulnud kohale kogunisti Prantsusmaalt, sest keegi ei olnud varem kuulnud ega näinud, et külarahvas otsustab oma küla maha müüa, sealt suisa pageda. Aga olud olnud siis hullud – noored lahkusid, polnud tööd ega leiba. Meri oli kalast tühi.
Aga siis tuli krabi! Kuningkrabi, ka kamtšatka krabiks hüütu, mis sovetiajal Koola poolsaare ümbrusse asustati ja kus see hiigelelukas usinasti paljunema hakkas. Pykeija kosus koos krabidega. Nüüd sibab külatänavail rohkesti lapsukesi ja koolis jagatakse usinasti ka soome keele õpet, mis sest, et külarahva enda keel erineb ametlikust soome keelest nii arhailisuse kui ka norra laenude poolest. Mõned nimetavad räägitavat kveeni, Norra soome-ugri sugu väikerahva keeleks. Teised vaidlevad vastu, et ikka soome.
Külmumatu meri
Eluaegne kooliõpetaja Elsa aga keeras kahekümne aasta eest oma elus uue lehekülje ja ehi-tas… sauna. Mitte et saunu Pykeijas vähe oleks, aga tema oma on avalik. Igaühele valla. Jää-mere saun on kaubamärk, mis toob Elsa juurde isegi talviti bussitäite viisi suusaturiste, kes ihu kuumaks aurutavad ja seejärel aasta ringi jäävabasse Barentsi merre jooksevad. „Golfi hoovus jõuab otsaga ka siia,” selgitab Elsa.
Aga Elsal on saunapidamisest vähe. Ta on kokku kogunud muuseumitäie vara ja plaanib mäe otsa soome maja ehitamist, et kogu eriline ajalugu paremini näha oleks. Ja loomulikult tuleb avamispidustustele kutsuda Tarja Halonen, on ta veendunud.
Siiski ei saa korralik küla läbi ka pisikese krillimiseta. Kui ühes kahest poest Elsa-proua plaanidest juttu teen, tõmbab peremees Jarle Abrahamsen nina nirssi: „Ja mis elu siis meile jääb, kui kõik hakkavad meid vaid vaatamas käima!” Aga samal ajal pole tal pisikese lisakasumi vastu ka midagi.
Veel viimane ime vajab ära-rääkimist, enne kui oma auto nina Norra kaljude poole suunan. Mullaime. Kui Pykeijasse saabuti, polnud seal grammigi viljakandvat mulda. Kõik praegused peenrad on sõna otseses mõttes seljas kokku kantud ja pooleteise sajandi pikkusest kompostimisest saadud. Isegi mõned kidurad puud ajavad isetehtud mullas juuri.
Tundub, et saan aru, kuhu Elsa-proua sihib, kui muudkui oma UNESCO-plaanist räägib, sest sellises elus muuseumis pole ma kunagi varem käinud. Ent alles siis, kui olen lõpetanud oma 1500-kilomeetrise ringreisi Põhja-Norras läbi kümnete kü-lade ja linnade, saan tegelikult aru, mida Elsa ikkagi mõtleb. Sest isegi hästi kasitud Norra riigis pole teist nii kaunist paika.
Sakslased jätsid maha ahervaremed
•• Teise maailmasõja lõpul käivitas Saksa armee Finnmargis operatsiooni Nordlicht (Põhjavalgus), et takistada Punaarmee edasipääsu. Kokku hävitati ja põletati 11 000 maja, 4700 lauta, 106 kooli, 27 kirikut ja 21 haiglat. Hävitati 22 000 sideliini, rääkimata maanteedest ja purustatud paatidest. Koduta jäi 70 000 inimest.
•• Pärapõrgus asuv Pykeija pääses purustustest täielikult ja on suutnud uusarhitektuurilises Finnmargis alles hoida oma pooleteise sajandi tagust palet.
Kuningkrabi võidukäik
•• 1960-ndail tõid Nõukogude Liidu teadlased Kamtšatkalt tuhatkond isast ja kümme tuhat emast kamtšatka krabi lennukite ja rongidega Barentsi merre, et Nõukogude kalapüüdjatele saaki anda. Kui esialgu tundus, et loodus ei võta võõrliiki vastu, siis kaheteistkümne aasta pärast saabus pööre: krabid hakkasid Nõukogude Liidu vetest levima ka Norra rannikule, andes leiba ja tööd aina enamatele.
•• Praeguseks on kamtšatka krabi levinud Teravmägedeni. Vaidlused, kuivõrd ohustab kontrollimatult leviv võõrliik kohalikke mereasukaid, käivad tänini. Kuningkrabi suuremate isendite jalgade siruulatus küünib enam kui kahe meetrini ja kaal kümne kiloni.
Rein Siku reisi rahastas kuninglik Norra saatkond Tallinnas.
