Hukkunute surmakohti tähistavad lillekuhilad. Kui kauaks inimesed tänavatele jäävad, on raske ennustada. Foto: REUTERS/SCANPIX

„Bogdan, kahe lapse isa,” kostab lavalt ja suurele ekraanile ilmub lahtine kirst vahakarva surnuga. Järjekordne missa, mida peetakse Maidanil iga päev hommikust õhtuni. Iga hukkunu pälvib umbes pool tundi viimset austust siin maailmas, kuni ta õlgadel minema kantakse. „Kangelased ei sure!” hüüab rahvas surnukehale järele. Ja tema asemele tuuakse uus langenu.

Võib-olla on see teraapia. Tunded tuleb valla lasta. Katse juhtunut ratsionaliseerida. „Ta andis oma elu meie vabaduse eest. Ma olen uhke, et mul oli selline vend! Olen ise kahe lapse ema ja tahan, et nad kasvaksid samas vaimus,” lausub laval pisaraid pühkiv naine.

Edasi lugedes saab teada, kelleks valitseja Janukovõtsit tagantjärele nimetada saab.

« Avalehele 18 Kommentaari