Kõik see mõjus soomlastele täiesti enneolematult. Poliitikud asusid kinnitama, et Soome valib ise oma koostööpartnereid, ja avaldasid lootust, et ehk ei esindanud Makarov Venemaa valitsuse seisukohti.

Eesti poliitikud jäid ootuspäraselt napisõnaliseks, sest avalduses pole Balti riikidele eriti palju uut. Eesti Päevaleht küsis avaldusele kommentaari ka koos president Toomas Hendrik Ilvesega Läti visiidil viibivalt kaitseväe juhatajalt Riho Terraselt, aga Terras keeldus.

Vaid riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma selgitas lühidalt, et midagi üllatavat ja uut need väljaütlemised tema jaoks ei sisaldanud. „Võib-olla on natuke kummastav koht ja viis,” ütles ta. „Ilmselt võib seda nimetada piiride kompamiseks ja reaktsioonide kaardistamiseks vanal ja klassikalisel moel.”

Eesti ja teiste Venemaa lähedal asuvate NATO riikide puhul on Vene sõjaväeline eliit kasutanud pidevalt üpris jõhkrat retoorikat, selgitasid Eesti Päevalehte konsulteerinud eksperdid. Soome, NATO-sse mittekuuluv riik, on aga jäänud sellistest sõnavõttudest puutumata.
„See oleks umbes nagu üks inimene, kes pole küll su parim sõber, aga on külas käinud ja sa teed temaga äri, tuleks järjekordselt külla ja hakkaks siis laamendama,” selgitas kaitseuuringute keskuse analüütik Kaarel Kaas. „Eestis oleks see olnud ootuspärane.”

Teine küsimus on Kaasi sõnul, miks seda Soomes nüüd tehti.
„Armeekindral ei ole intellektuaalne suurus, ta on pigem vaimselt keskpärane konjunkturistist karjerist, kes on väga truu oma patroneerijatele,” arutles ta. „Ehk ta püüdis aimata võimulolijate ja isandate soove, enne kui need tegelikult artikuleeritakse.”

Ent Kaas hoidus pisendamast selle sõnumi olulisust Soomele. „Taktikalises plaanis näitab see aga, et praegu, lühiajalises perspektiivis on Venemaa valinud tavapärasest karmima liini,” märkis ta.