TÄISMAHUS: Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar: Breivik saavutas, mida taotles
Kogu Skandinaavia meedia kajastas Anders Behring Breiviki kohtuprotsessi avapäeva pideva infovoona, ladudes üles emotsionaalseid pilte, pisidetaile ja tsitaate.
„Mis uudisväärtust on sellel, et Breivik midagi vaadates nutma puhkes, prokuröri sõnavõtu peale muigas või naeris? Mina ei näe seal mingit uudisväärtust. Need on asjad, millega üldse tegelema ei peaks. Meedia roll on siin selline, nagu tavaliste terroristlike aktide puhul: kõik fundamentalistid ja terroristid taotlevad võimalikult suurt kajastust. See on nende huvi. Kui nende teost ei saa meediasündmust, on nende aktsioon luhta läinud. Breivik saavutas selle, mida ta taotles: et kogu maailm temast räägiks,” ütles Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar. „Ma ei tea, kuidas see sinnamaani jõudis, aga nii on see läinud ja mul on sellest väga kahju.”
Kuigi Breiviki kuritegu on üheselt õudne roim, on sellegipoolest puhkenud ühiskonnas debatt selle üle, kas Breivik on süüdimatu või süüdiv – kaks ekspertiisi andsid erineva tulemuse ja sellest, kuidas kohtunik ekspertiise hindab, sõltub see, kas massimõrvar pannakse vangi või määratakse sundravile.
Eesti psühhiaatrite seltsi presidendi doktor Andres Lehtmetsa sõnul võib Breiviki kuritegu muuta tervet süüdivuse mõistet. „See otsus võib hakata mõjutama meie arusaama psüühikahäirete ja sundravi olemusest. Meie arusaam sellest, mida süüdivus tähendab, muutub ajas ja me liigume üha kaugemale sellest, kui oli selge seisukoht, et inimesi saab jaotada süüdivateks ja süüdimatuteks. Süüdivus on siiski konkreetse teo suhtes ja inimene, kellel on tõsised psüühikahäired, võib teatud juhtudel osutuda süüdivaks,” selgitas Lehtmets.
„Kui inimesel on raske psüühikahäire, aga ta on võimeline oma tehtud tegu mõistma ja oli võimeline oma tegevust juhtima ehk tegema vahet hea ja halva, õige ja ebaõige vahel sel hetkel, kui ta selle toime pani, siis see on üks süüdivuse näitajaid. See vahepealne osa vajabki rõhutamist: kui inimene jääb süüdi, ei tähenda see alati seda, et ta on absoluutselt terve,” märkis Lehtmets.
Piirid on paigast ära
Kriminoloogiaprofessor Saar leiab aga, et teise ekspertiisi tegemine viitab juba sellele, et ühiskond tantsis hullumeelse pilli järgi. „See pole ju õige, kui Breiviki kaitsja ütleb, et tema kaitsealune ei ole rahul süüdimatuks tunnistamisega. Kui keegi tunnistatakse süüdimatuks, tähendab see, et tema arvamus ei maksa. Ei küsita ju vaimuhaige käest, mida ta arvab oma haigusest,” ütles Saar.
„See räägib laiemast kriisist, et meie õigussüsteem ei ole tegelikult adekvaatne sedalaadi juhtumite käsitlemiseks. Praegu on olukord, kus me ei oska ka näiteks islamifundamentalistidele panna määratlust, kes nad on. Kurjategijad? Hullumeelsed? Mingit laadi linnasõdalased? Läänemaailmas varasemalt paika pandud selged piirid, et üks on meditsiiniline hälve, teine õiguslik hälve ja kolmas sõjaolukord, kus tekivad oma seaduspärasused – see kõik on nüüd paigast ära. Breiviki juhtum demonstreerib, et selliseid asju ei osata käsitleda,” rääkis Saar.
Massimõrvari isikule keskendumist – on ta hull või ei ole? – võimendab meediakajastus, mis nopib üles pisimaidki detaile massimõrva ja selle kohtuprotsessi kulust. Nii doktor Lehtmets kui ka kriminoloogiaprofessor Saar hoiatavad selle ohtude eest.
„Paljudel juhtudel hakkabki kajastus oma elu elama ja toob kaasa jäljendajaid: see on üks põhjus, miks ajakirjanduseetikas palutakse diskreetsust teatud sündmuste – näiteks koolitulistamiste või enesetappude – kajastamisel, mis on väga häirivalt erinevad tavakontekstist ja mille toimepanemise taga pole tavakuritegu. Andes tohutut tähelepanu neile isikutele provotseerime me teatud määral selliste tegude kordamise katset teiste isikute poolt,” hindas Lehtmets.
Pandora laegas
Samal ajal ei saa meedia seitsmekümne seitsme inimese mõrva maha vaikida, ent on võimalik valida kajastuse tooni ja ulatust.
„Mind ennast teevad murelikuks pinnalised kajastused – kas Breivik naeratas või ei naeratanud, teatud fotode esitamine, mis näitavad inimest teatud poosis. See on emotsioonide õngitsemine. See annab kindlasti head resultaati klikkides, aga juhtumi sisulisele kajastamisele kaasa ei aita,” hindas doktor Lehtmets.
Nüüd aga on Pandora laegas paotatud ja seda enam sulgeda ei saa.
„See juhtum on professionaalide käest ära läinud ning on nüüd igaühe arvata. Aga see inimene ei vääri sellist tähelepanu ja sügavuste otsimist ega tema tegevusele tähenduse leidmist. Seda seal ei ole,” lisas kriminoloogiaprofessor Saar.
Eestlane Norras: norralased on vait, et mõrtsukale mitte võimu anda
Kerly, kui palju te tahate jälgida seda, mida meedia pakub Breiviki pisaratest ja naeratusest?
Ütlen ausalt, et sellest 22. juulist alates pole mina ega minu sõbrad sellest rääkinud. Breiviki nime pole mainitud ka mu töö juures. Ei tuttavad ega sõbrad Facebookis ei räägi sellest avalikult. Me kuuleme sellest ainult pressi vahendusel.
Miks nii? Kas see on kaitsereaktsioon?
Ma arvan, et see on rohkem kokkuhoidmine. Mida vähem ta nime mainitakse, seda vähem võimu talle antakse.
Kas te siis mõistate hukka, et meedia seda niimoodi peale surub?
Arvan, et on ka nii, et inimesed ei usalda pressi. Tihti tuleb esile lugusid, mis pole tõde, ja arvan, et inimesed on vaikselt oodanud, et ühel päeval tuleb tõde kohtus välja.
Kas Breivik muutis midagi?
Mulle tundub, et norrakatesse on tulnud rohkem rassismi, millest on hakatud vaikselt rääkima. Kuulda on teravamaid sõnu teatavate kultuurigruppide kohta. Tunnen, et igas inimeses on veidi rohkem tulnud esile rahvuste vahel vahe tegemist.
Palju on olnud juttu sellest, kas Breivik on süüdimatu või süüdiv. Kas üks otsus oleks teie hinge rahustavam kui teine?
Vaatasin kohtuprotsessi otseülekannet telekast ja kui inimene naerab, kui tema ohvrite nimesid ette loetakse, siis on veidi raske mõelda, et ta on täie mõistuse juures.
Intervjueeritav töötab Oslos klienditeenindajana ning on Norras elanud seitse aastat.
Algas kümnenädalane protsess massimõrvari üle
Massimõrvari boikoteerimise kampaania nurjus, Breivik sai oma meedia-etenduse.
Eile algas Oslo kohtumajas kohtuprotsess Anders Behring Breiviki üle, kes korraldas mullu 22. juulil Oslo kesklinnas pommiplahvatuse ja pani Oslo-lähedasel Utøya saarel toime massimõrva. 13. jaanuaril oli üks eksperdikomisjon tunnistanud ta süüdimatuks, kuid kohtul oli võimatu sellega nõustuda ja 10. aprillil pidas teine komisjon teda siiski süüdivaks, et ta võiks kohtu alla anda.
Vähemalt esimesel päeval suutis Breivik korraldada täpselt sellise etenduse, kui ise soovis. „Ma ei tunnista Norra kohut, kuna see on saanud mandaadi parteidelt, kes toetavad multikulturalismi,” teatas Breivik kohtusaalist. Publikule esitles ta vaheldumisi üleolekut (kui loeti ette süüdistust) ja pisaraid (kui esitleti tema enda tehtud propagandafilmi). Ta tunnistas oma tegusid, aga mitte süüd. Ta olevat hoopis tegutsenud enesekaitseks.
Järjekord kohtusse
Norra mullune boikotikampaania, mis kutsus üles vältima massimõrvari fetišeerimist, pole edu saavutanud. Enamik ühiskonda peab teda kohutavaks nähtuseks, aga selline esitlemine teenib hoopis Breiviki-laadse mõttemaailma levikut. „Oleks olnud parem, kui teda poleks elusalt kätte saadud,” ütles hiljutises dokfilmis ühe tema ohvri ema.
Ükspuha milliste deklaratsioonidega Breivik oma tegusid ka õigustaks, tappis tema korraldatud terrorirünnak kaheksa inimest Oslo valitsuskvartalis ja 69 inimest Utøya saarel. Terrorirünnaku järel tuleb suur osa valitsuskvartalit varemetest üles ehitada. Mõrv on rängimaid kuritegusid igas riigis, ka kristlike traditsioonidega Norras. Kurjategijat ootab ettekavatsetud tapmise eest kõige rohkem 21-aastane vangistus ühes võimalusega ennetähtaegselt vabaneda.
Järgmised viis päeva kulutab kohus Breiviki ülekuulamiseks. Kohtuasja arutatakse arvestuste järgi kümme nädalat. Eile varahommikul oli Oslos kohtumaja ukse taga pikk järjekord inimesi, kes tahavad kohtuistungeid oma silmaga kaeda. Kohtumaja ehitati lausa spetsiaalselt ümber, et uude, suuremasse kohtusaali mahuks 204 pealtvaatajat.
Heiki Suurkask
Kavandamisest kohtupingini
2009
Anders Behring Breivik asus terrorirünnakut kavandama.
2010–2011
Breivik hankis legaalselt relvi Norrast, lõhkeainet interneti teel Poolast.
2011
22. juuli kell 15.25 – Oslo valitsuskvartalis plahvatas Breiviki kohaletoimetatud autopomm, hukkus kaheksa inimest.
22. juuli kell 17.22 – politseiniku vormi kandev Breivik hakkas Norra Töölispartei noortelaagris Utøya saarel inimesi tulistama, hukkus 69 inimest.
22. juuli kell 18.25 – politsei piiras tulistaja sisse ja sundis ta alistuma.
25. juuli – Oslo ringkonnakohus jättis Breiviki terrorismis kahtlustatuna vahi alla.
13. august – politsei viis Breiviki tagasi Utøyale tunnistusi andma.
13. oktoober – Breivik toodi üksikkongist ära.
29. november – kohtupsühhiaatrid teatasid, et nende arvates kannatab Breivik paranoilise skisofreenia all.
2012
13. jaanuar – kohus ei pidanud Breiviki süüdimatuks tunnistamist pädevaks ja määras uued eksperdid.
5. märts – prokuratuur süüdistab Breivikit terrorismiparagrahvi alusel, maksimumkaristus 21 aastat.
10. aprill – Breivik tunnistati uue ekspertiisi kohaselt siiski süüdivaks.
16. aprill – kohtuprotsessi algus Oslo kohtumajas.
