TÄISMAHUS: Mali islamistid lämmatavad tuareegide iseseisvussoovi
2013. aasta suurim väljakutse Aafrikas on nii sealsetele kui ka lääne valitsustele lüüa tagasi ekstremismilaine, eriti kuna al-Qaida liigub Lähis-Idast üle Sahara liivade läände. Pärast Afganistanist välja löömist 2001. aastal ja suutmatust kinnitada kanda Iraagis ja Jeemenis, püüavad islamiäärmuslased oma telgid püsti panna sel peaaegu tühjal maa-alal, mis laiub Lääne-Aafrika rannikust sisemaa poole. Vastuseis on minimaalne, kuna inimesi elab seal üldse vähe. Need vähesed on kas nõrgad vastased või on osutunud hoopis liitlasteks. Mali on näide sellest, kuidas al-Qaida lööb käed kohalike jõukude ja mässulistega.
Sellise eelvaate tänavusele aastale andis Economist mullu novembris. Kui 2012. aasta esimeses pooles toimusid Malis kiired arengud, siis välisriikide reaktsioon neile paistis aasta teises pooles venima jäävat. Põhimõtteliselt oli langetatud otsus, et Mali võimudele ja sõjaväele tulevad riigi põhjaosa üle kontrolli saamiseks appi naaberriikide sõdurid, kuid 3000–4000 mehe kokku saamist peeti võimalikuks alles millalgi 2013. aasta sügisel. Kohe aasta algul olukord teravnes: islamistide relvaüksused võtsid väidetavalt suuna pealinnale ja Prantsusmaa pidas vajalikuks nende tõrjumiseks sõjaliselt sekkuda, et vältida Talibani-laadse režiimi võimule tulekut Malis.
Allumatud tuareegid
On küll vaatlejaid, kes seda stsenaariumi liialdatuks peavad. Tõsiasi on siiski see, et umbes aastaga tekkis oht, et Malist võib saada samasugune läbipõrunud riik nagu Somaalia ja ebastabiilsuse allikas piirkonnale laiemalt.
Eks toimuva mõistmiseks tuleks heita pilk kaugemale minevikku, kuid praegu paneks alguspunkti siiski Muammar Gaddafi kukutamise aega. Nimelt oli Liibüa kõvakäeline liider üsna edukalt hoidnud vaos mässumeelseid, mitme piirkonna riigi keskvõimude suhtes allumatust ilmutanud tuareege. Gaddafi andis neile raha ja pakkus teenimisvõimalust oma eriüksustes. Gaddafi langedes liikusid Liibüast lõunasse nii tema teenistuses olnud tuareegid kui ka relvad.
Tuareege arvatakse olevat umbes 1,2 miljonit, peamiselt elavad nad Mali ja Nigeri Sahara-aladel, kuid nomaadilise eluviisi tõttu ületavad nad sageli nii nende kui ka naaberriikide piire. Malis on tuareegid pidanud võitlust keskvõimuga juba 1960. aastatest saadik. Viimatised suuremad ülestõusud koos autonoomianõudmistega olid 1990. aastate algul ja 2007–2009.
Seekordsed sündmused hakkasid Malis arenema umbes aasta eest, kui tuareegid koos islamivõitlejatest liitlastega võtsid riigi põhjaosas oma kontrolli alla aina suuremaid piirkondi. See tõi kaasa riigipöörde lõunas, pealinnas Bamakos, kus 22. märtsil võtsid nooremad ohvitserid eesotsas kapten Amadou Sanogoga võimu president Amadou Toumani Tourelt, et protestida valitsuse suutmatuse vastu tõrjuda mässulisi põhjas.
30. märtsil sisenesid separatistlikud tuareegid võtmetähtsusega Kidali linna, kui valitsusväed olid sealt taandunud. Sanogo palus välisabi mässuliste vastu, samal ajal kui üks nende peamine rühmitus, Azawadi vabastamise liikumine (MNLA) kuulutas 6. aprillil Põhja-Malis välja iseseisva Azawadi riigi. Kaks päeva hiljem astus kukutatud president Toure tagasi ja sõjaväelased andsid ajutiselt võimu parlamendi esimehele Dioncounda Traorele.
2000–6000 võitlejat
Edasi sai president Traorele mai lõpus tema kabinetti tunginud riigipöörde pooldajaist meeleavaldajatelt peksa ja pages paariks kuuks Pariisi. Detsembri algul aga vahistati augustist saadik peaministriks olnud Cheick Modibo Diarra, kui ta oli üritanud Prantsusmaale lahkuda.
Põhjas algas samuti võimuvõitlus. Mai lõpus otsustasid tuareegide MNLA ja islamistlik relvarühmitus Ansar Dine – mida juhib tuareeg Ag Ghali – jõud ühendada, et iseseisvat riiki kindlustada. MNLA ütles juba nädal hiljem paktist lahti, kuid oli seejärel sunnitud kohati ka relvavõitluses islamistide ees taanduma. Nüüdseks on tuareegi ilmalikud separatistid peaaegu kõrvale tõrjutud ja kontroll islamistlike rühmituste käes, mis on kehtestanud karmi šariaadi.
Peale Ansar Dine ja mõne väiksema on mõjukam ja vanem rühmitus al-Qaida Islami Magribis (AQIM). Selle juured on Alžeeria islamistlikus rühmituses ja sel kahtlustatakse olevat sidemeid Alžeeria luurega. AQIM on tegutsenud Saheli ulatuslikel aladel enam kui kümme aastat peamiselt sigarette ja uimasteid smugeldades ning välismaalasi pantvangi võttes. Väidetavalt suutis Gaddafi hoida kui mitte kontrolli, siis vähemalt surve all ka AQIM-i.
Hinnanguliselt on kahel peamisel islamistlikul rühmitusel, AQIM-il ja Ansar Dinel kokku 2000–3000 võitlejat ning tuareegide MNLA-l veel umbes sama palju, kuigi on ka arvatud, et kõiki neid võib poole vähemgi olla. Mõnede vaatlejate meelest on neil suhteliselt väikestel rühmitustel – kusjuures MNLA-l ju sellist sihti ei olegi – peaaegu võimatu võtta üle terve Mali, mille 15 miljonist elanikust enamik elab lõunas ja mis on peaaegu sama suur kui Lõuna-Aafrika. Tohutu pindala tähendab sedagi, et keskvalitsusel – isegi Prantsuse õhujõudude toel – on põhjaaladel raskusi islamistide kõrvaldamisega. Ajalugu on näidanud, et tuareegid hakkavad seal keskvalitsuse vastu ikka ja jälle üles tõusma.Naabrite rühmitusedMali-sarnaseid islamistide, keskvõimuvastaste mässuliste ja separatistide ning lihtsalt smugeldajate koostöövorme on tekkinud mujalgi Aafrika loodepiirkonnas.
Kõige selgemalt on islamisõdalased koondunud rühmitusse Boko Haram (vabatõlkes „läänelik haridus on keelatud patt”) Nigeeria põhjaosas. Selle liikmed on saanud väljaõppe al-Qaida rakukestes Somaalias ja Jeemenis. Väidetavalt saab Gao kõrbelinnas Malis parajasti sõjalist trenni üle 300 Boko Harami liikme. Rühmitusele pannakse süüks enam kui tuhande inimese tapmist 2010. aastast saadik.
Naaberriigis Nigeris on tõsised põuad ja toidunappus on loonud ekstremistidele ideaalse kasvulava. Al-Qaidale avaneb seal kanda kinnitades tähtis ühendus Lõuna-Liibüaga, kuhu keskvõimu kontroll pärast Gaddafi langemist väga ei ulatu. Kõrval on ka Alžeeria, kuhu jõuavad relvad Liibüast ja kus ekstremistlik vägivald on suurenenud.Alžeeria pantvangikriis muutus veresaunaksAlžeeria väeüksused läksid brutaalsele rünnakule, et teha lõpp kolmapäeval alanud pantvangikriisile, ja kuigi operatsioon kuulutati lõppenuks, jätkusid väidetavalt kokkupõrked ka eile. Püsis teadmatus ja levis vastuoluline info ohvrite (kuus kuni 34), vabastatute ja kadunute (umbes 20) arvu kohta.
Islamisõdalased võtsid sügaval Sahara kõrbes, Alžiirist 1300 kilomeetri kaugusel asuvas In Amenasi gaasitehases pantvangi umbes 40 välismaalast – britte, norrakaid, ameeriklasi, jaapanlasi jt – ning enam kui 300 alžeerlast. Enamik kohalikke lasti vabaks, nende sõnul olevat islamistid lubanud tappa „kristlased ja uskmatud”.
Samal ajal piiras Alžeeria armee gaasitehase ümber ja nõudis, et islamisõdalased riigist lahkuks ning pantvangid maha jätaks. Islamistid nõudsid valitsusvägede taandumist ja väidetavalt pakkusid ühel hetkel ka läbirääkimisi nende riikidega, kelle kodanikud olid vangi võetud. Alžeeria valitsus oli aga teatanud, et mingeid läbirääkimisi ei peeta.
Üldise arvamuse järgi oli rünnak Alžeerias reaktsiooniks Prantsusmaa islamistidevastastele rünnakutele Malis ja sellele viitasid ka terroristid. Teisalt leidsid mõned analüütikud, et tegemist pidi ikkagi olema kauem planeeritud rünnakuga.
Terroristide väidetavas soovis pidada kõnelusi välisriikidega võib näha lootust nõuda lunaraha – seda on viimastel aastatel hulga pantvangide eest välisriikidelt aina sagedamini saadud. Kaivo Kopli
