Oletused selle kohta, miks Putinit on tavatult vähe näha, paisusid pöörasematel puhkudel koguni selleni, et tal on vähk ja peatselt minek. Adekvaatsemaks jäädes võib tõesti märgata Putini tavatumat käitumist, mille sel nädalal võis perspektiivi asetada meediasse lekkinud väidetav Kremli strateegide „totaalse muutumise” plaan. Senise kõiges ja kõikjal tegusa macho imagoga valitseja ehk Vladimir Kõvamehe asemel ilmutavat end peagi rahvale vaoshoitum ja leebem tüürimees ehk Vladimir Tarkmees.

Tõsi küll, näib, et vahepeal omandas 60-aastane Putin Vladimir Haigemehe kuvandi. Näiteks kui kirjutada Vene populaarseimasse netiotsingusse Yandex.ru vene keeles „Putin”, ilmuvad viie varasema enim sissetipitud otsingu seas kuvarile „Putin haige” ja „Putin insult”. Sellest on näha, mida Vene inimesed Putinist teada tahavad ja millest räägivad.

Esimesed vihjed Putini terviseprobleemidest ilmusid septembris ja said oktoobris hoogsalt hoogu. Pandi tähele, et presidendi välisvisiite jäeti järjest ära. Ta ei käinud Bulgaarias, Indias, Pakistanis ega Türgis, SRÜ tippkohtumine lükati edasi, nagu ka Jaapani peaministri visiit. Pandi ka tähele, et president ilmus avalikkuse ette ja telepilti hoopis harvemini ja kui, siis ei võtnud ta külalisi vastu Kremlis, vaid linnalähedases residentsis.

Pöörased spekulatsioonid

Ühe esimese suurema meediakanalina teatas Reuters oma Kremli-allikatele viidates, et Putinil on tõsiseid probleeme seljaga ja ta võib vajada kirurgilist abi. Vene ärileht Vedomosti tuli välja versiooniga, et Putin sai viga septembrikuisel üritusel, kus ta püüdis oma lennumasinaga suunata kurgi lõunamaale lendama. Liikvele läksid ka jutud, et ta paraneb insuldist või hoopis iluoperatsioonist.

Novembri algul eitas Putini pressiesindaja Dmitri Peskov jõuliselt kõiki kuuldusi Putini tervisehädadest, mööndes siiski, et tunda annab varasem sportides saadud vigastus. Kremlis ei käivat president aga sellepärast, et tema korteeži sõit läbi linna Novo-Ogarjovo maaresidentsi ja tagasi segavat liiklust, sest tekitab ummikuid. Küsimuseks jäi küll, miks ta ei võiks Kremlis elada ja töötada.

Ega edaspidigi küsimused vaibunud, nagu ka mitte kuulujutud ja kes teab kust võetud väited, millest üheks vapustavamaks võib pidada Solidarnosti aktivisti Pavel Šelkovi novembri keskpaiga Facebooki postitust, et Putin olevat seljaajuvähki suremas.

Asjalood läksid veel segasemaks, kui kaitseminister Anatoli Serdjukov äkitselt korruptsioonisüüdistusega lahti lasti ja tema asemele pandi Moskva oblasti kuberner Sergei Šoigu, varasem kauaaegne eriolukordade minister. See vallandas oletusi ladvikus toimuvast võimuvõitlusest, aga seda seostati ka Putini haigusega, tema ettevalmistustega võimult taandumiseks või isegi taandamiseks.

Väljaande Global Voices artiklis on viidatud ajakirjanikule ja blogijale Oleg Kašinile, kelle arvates teeb Putin Šoigust oma järeltulijat, nagu Boriss Jeltsin sillutas 1990. aastate lõpus Putinile endale kiiret teed võimule. „Sergei Šoigu kui tulevase Venemaa presidendi terviseks tõsteti tooste juba president Jeltsini ajal. Kui nüüd sel puhul millegi üle üldse vaielda saab, siis ainult võimuletuleku viisi üle: kas nimetab Putin ta järeltulijaks või määrab Šoigu ennast ise,” bravuuritses Kašin.

Šelkov viiski otsad kokku: kui juba vähk ja kiire lõppmäng, siis just Šoigut Putin oma järglaseks upitabki. Mõningane loogika on selles, et Putini tandemipartneril Medvedevil pole ei mõjuvõimu ega karismat, et olla ilma Putinita edukas juht. Šoigu on ka iseseisvalt ikkagi üsna populaarne. Vene avaliku arvamuse keskuse küsitluse järgi on Šoigul 78-protsendine toetus, mis teeb temast valitsuse kõige populaarsema ministri. Kuid kas poleks siis tulnud anda Šoigule tugevamat stardipositsiooni valitsusjuhi kohal?

Vanus nõuab oma

Nagu mõned vaatlejad on märkinud, tähendaks Putini puhul tervisehädade tunnistamine, rääkimata mõnest tõsisemast haigusest, senise imago kokkuvarisemist. Teisalt – mis tahes ka Putini tervisega lahti oleks või ei oleks, on vaibumatud jutud sellest juba iseenesest kahjustanud tema imagot, mida režiim on kultiveerinud. Putini strateegid on ikka ja alati nende 13 võimul oldud aasta jooksul kasutanud tema mehisust ja jõulisust metafoorina, millega illustreerida Venemaa taassündi Putini valitsemise all. Nii ehk naa oli see kergem siis, kui ta oli 40–50-ndates aastates, ja üsna paratamatult raskem alanud seitsmendal elukümnendil.

Mida siis ometi teha? Vastus on võib-olla juba leitud. „Macho imago on Kremli poliittehnoloogid otsustanud asendada elukogenud patriarhi kuvandiga,” teatas sel nädalal ajaleht Nezavissimaja Gazeta. Leht viitas väidetavalt ühe kuberneri kaudu lekkinud strateegiaplaanile, mille autorite arvates aitab imagomuutus „tal edaspidi kasutada armsaks saanud taktikat, olemata justkui kursis alluvate arveteklaarimisega”. Ühtlasi nihkub riigipea rohkem liberaalide leeri poole, mis rahustavat elanikkonda, sest neid peetakse vähem korrumpeerunuiks.

Esimesi märke sellest tasuvat ajalehe andmeil otsida juba presidendi ilmselt järgmisel nädalal föderaalkogule peetavast aastakõnest. Seejärel ootavat presidenti hingetõmbepaus, võib-olla üsna pikk, ja alles siis hakkavat poliittehnoloogid presidendi uuendatud imagot promoma. Või ka mitte, kui uskuda sedasama Peskovi, kes ruttu lükkas ümber ka kuuldused imago muutmise plaanist, nagu varem terviseprobleemidestki.

Raadio Vaba Euroopa/Vabadus netiväljaande Venemaale pühendatud blogis „Võimuvertikaal” arvas kommentaator Brian Whitmore, et Putini imago muutmises, täpsemini selliste kavatsuste ilmsikstulekus võib näha Kremli klannide vahelist heitlust.

Suurema mängu osa

„Sellised dokumendid ei leki ilma põhjuseta. Sellised juhtumid on peaaegu alati osa suuremast mängust, kus üks või teine Kremli fraktsioon püüab oma asja ajada. Harva aga väljendavad need juba paika pandud poliitikat,” leidis Whitmore.

Whitmore’i sõnul on laialt teada, et Vene eliit on kaua olnud takerdunud silovik’ide (julgeolekujõudude taustaga poliitikute) ja tehnokraatide fraktsiooni vahelisse külma sõtta küsimuses, mida teha riigi kiiresti muutuva poliitilise dünaamikaga. Samamoodi on ka Kremli poliitilised strateegid lõhenenud nendeks, kes on lojaalsed režiimi praegusele peaideoloogile Vjatšeslav Volodinile, ja nendeks, kes on jäänud maha tema eelkäijast Vladislav Surkovist.

Konservatiivid on olnud selles konstellatsioonis – silovik’id ja Volodin – esiplaanil Putini võimule naasmisest saadik, nagu nähtub sellest, kui karmilt on režiim rahulolematust maha surunud. Whitmore’i arvates on tehnokraadid ja Surkovi-inimesed oodanud selle mahasurumise läbipõrumist, mis annaks neile võimaluse pressida läbi kui mitte kaugeleulatuv sula, siis vähemalt praeguse režiimi pehmem ja peenem alternatiiv.