Teravmägedel pole vanadele meestele kohta
Koerte karja kiledate haugatuste torm, paneb võõral tulijal jalad võdisema. Mis küll saaks, kui nad kõik lahti pääseksid?
Karina Bernlow, koerte emand, astub aedikusse, hirmunud uudistaja järel. Saabub tõehetk – Karina ja ta mehe Martin Muncki koerad on maailma sõbralikemad. Sama, muuseas, kehtib ka kõigi Longyearbyeni inimeste kohta. Teravmägedel asuv maailma põhjapoolseim linn on külmast asukohast hoolimata lahkust, soojust ja abivalmidust täis.
Põhjus lihtne: kõik siinsed elanikud on sisserännanud, kõik on siin pigem alustajad, mitte aga vanad olijad, keda võiks häirida uue tulijate rutakus ja teistmoodi tavad. Lisaks seab oma reeglid arktiline loodus: et ise elus püsida, neljakuist polaarööd taluda, pead teisigi avitama.
„Elasime 14 aastat Gröönimaal idarannikul, kasvatasime samuti koeri, aga et soovisime oma lastele anda parema hariduse kui Gröönimaal võimalik, kolisimegi siia.” Nii räägib Karina, kaisutades järjest kõiki oma koeri, kelle tung viimaks ometi saada kelku vedama paisub silmanähtavalt.
Algus oli raske. Pealinnast kümne kilomeetri kaugusel mägede veerul ostetud maja vajas kõpitsemist, soetatud koerte kari hoolitsemist. Polaaröö aga seadis piirid. „Me ei leidnud väljas, mitte midagi üles, siin on palju pimedam kui Gröönimaal. Õnneks teised aitasid meid, laenasid, mida vaja, juhendasid,” teatab Karina hülgehunniku kõrval. Abikaasa Martinil oli hea jahipäev ja koertel nüüd delikatess laual.
Annavad hea sissetuleku
Oliver Hinchey, suvel saabunud koeraajaja, rakendab juba klähvijaid ratastega kelgu ette. Saarel on umbes kuussada koera, kes annavad turismist elatujaile head sissetulekut. Päev hiljem teatab nooruke taksojuht: „Olen siin juba kuu aega olnud. Väga kodune on.” Ja kihutab kummide vilinal mööda kuristiku äärt Munamäe kõrguse künka otsa. „Löön raha kokku, aasta lõpul olen juba Indias!”
Aasta jooksul vahetub kohalikust elanikkonnast 20–25%. Kümmekond protsenti lahkujaist ei pea vastu polaaröö kaamosele. Peaaegu täielikult uueneb 2500 asukast koosnev rahvastik kuue-seitsme aastaga. Kohaliku suurima elanikkonnagrupi moodustavad 25–44-aastased. Inimesi üle seitsmekümneseid ei ole, väidab Norra statistikaamet.
Söekaevandamise tõttu on mehi enam kui naisi, mis teeb vabad pruudid hinnatavaks. Kui lisada veel polaaröö tundeid turgutav mõju on arusaadav, miks hiljaaegu tabas Longyearbyenit lasteaiakohtade põud, nii et ka Gröönimaalt saabunud Karina ja Martini lapsed pidid järjekorras ootama. „Suutsime kuue kuuga ehitada nullist täiesti uue lasteaia,” on uhke linnapea Christin Kristoffersen.
Longyearbyeni umbes 2500 elanikust on norralasi 1700 ringis, suuruselt järgmine rahvusrühm on tailased, keda on umbes 90. Esialgu norralastele naiseks tulnud on juured kõvasti igikeltsas polaarpinda pressinud, restorani ja kebabimüügi avanud, ruulivad puhastusteenistuses. Lisaks on rootslasi, taanlasi, sakslasi, venelasi, kokku 40 rahvuse ringis.
Linna teeb eriliseks sotsiaalfääri puudumine. Haiglat kasutatakse vaid hädaabiks. Longyearbyeni elanikkonnapoliitika puhul on arutatud ka võimalust tagada vajalikud tingimused kõigile alates hällist hauani. Teravmägede haldust korraldava Norra justiitsministeeriumi raportis parlamendile, Stortingile on selle kohta mitu lehekülge teksti. Suur sotsiaalteenuste maht vajaks kõrgemat maksukoormust kui praegune inimesi kohale meelitav 14%. Lisaks vajataks teenuste osutamiseks hoopis enam inimesi, suuremat taristut. Nii ongi probleemide esmaseks lahendajaks igapäevane lennuk Tromsøsse. Ka surnud rändavad üldjuhul mandrile, igikeltsas laibad ju ei lagune.
Rein Siku reisi rahastas kuninglik Norra suursaatkond Tallinnas.Lähen Kanaaridele ära!Helge Aski (62) tunnevad pea kõik linlased. Just tema on see, kas annab postkontoris inimestele pakke kätte. Ja neid saabub mandrilt mitu korda enam kui tavalisse postkontorisse. „Tulin siia 1993 ja hakkas meeldima,” sõnab veteran, kes veel lahkuda ei kavatse. „Kui aga tervis jukerdama hakkab, siis lähen Kanaaridele, kuhu olen maja ostnud,” räägib linna üks vanimaid mehi. Veel liigub ringi üks hallihabemeline taksojuht, aga see on lustlikus noortekommuunis ka peaaegu kõik.
Rein Sikk, Longyearbyen, Teravmäed/Svalbard
