Ütlesite laupäeva varahommikul, et küsimus ei olnud selles, kas riigipöördekatse Türgis toimub, vaid pigem selles, millal see toimub. Mida te sellega silmas pidasite?

Riigipöördekatse korraldamiseks on varem olnud palju paremaid hetki, Türgi islamistliku valitsuse ja armee suhted on olnud palju kriitilisemas seisus. Näiteks 1997. aastal võeti maha esimene kaasaegse Türgi islamistliku taustaga peaminister Necmettin Erbakan. See käis väga kiiresti. Armee lihtsalt helistas talle, käskis ametist lahkuda ja oligi kõik. Erbakan oli noore Erdoğani poliitiline guru. Kui Erdoğan võimule tuli, teadis ta, et tema suurim väljakutse on armee kas maha rahustada või nõrgendada teda nii palju kui võimalik. Samm-sammult ta just seda tegigi. Erdoğani valitsuse esimesed aastad olid selles asjus kriitilised. Erdoğan kasutas armee nõrgestamise põhjendusena läbirääkimisi Euroopa Liiduga. Ta ütles, et kui Türgi tahab EL-iga liituda, peab sõjaväe seadusliku korralduse euroopalikuks viima. See tähendas, et armee roll ei saanud olla enam nii suur kui varem. Türgi sõjaväel on alati olnud väga suur ühiskondlik ja poliitiline roll. See on kui üks demokraatia pea kohal olev kiht – kui demokraatia hästi ei tööta, siis tuleb ja sekkub sõjavägi.