Minu jaoks oli Euromaidan 2004. aasta oranži revolutsiooni – millest samuti aktiivselt osa võtsin – jätk. See oli kodanikele võimalus näidata, et nemad ongi Ukraina, et riik püsib nendel, kes on valmis otsustavalt oma õiguste eest välja astuma. Maidan päästis meie maa häbist ja sellest, et Venemaa oleks ta alla neelanud.

Viimased poolteist aastat on olnud Ukraina ajaloos kõige raskemad, riigis toimuvad muutused ja paljud kodanikud muutuvad koos oma riigiga. Kahju ainult, et inimesed, kes veetsid palju tunde revolutsiooni päevil rahva ees tribüünil ja nimetasid end juhtideks, pole olnud suutelised Maidani ideaale ellu viima. Maidanil oli kõik selge: ühel pool barrikaade on vaenlased, teisel pool sõbrad ja liitlased. Pärast nn väärikuse revolutsiooni kõik muutus ning piir sõprade ja vaenlaste vahel hägustus.